Muinsus on kõikjal, kus on rahvas ja kus aeg teeb oma tööd

Veerand sajandit tagasi olid eestlaste ootused muutuste järele suured. Tekkinud muinsuskaitseliikumise kõrval väärib märkimist 1.–2. aprillini 1988 Toompeal peetud loominguliste liitude juhatuste ühispleenum.

Eesti Muinsuskaitse Selts (EMS) arvas oma ülesandeks nii esemeliste kui vaimsete väärtuste põlistamise. Koguduseliikmete ja vaimulike kaudu lõi Eesti luterlik kirik vaba rahvakiriku mantlipärijana aktiivselt kaasa kogu maad hõlmanud rahvaliikumises, mille ülimaks sihiks oli taastada Eesti Vabariik.
EMSi aastapäevaks välja antud rohkete fotode ning laia autoriteringiga koguteoses «Eesti Muinsuskaitse Selts 25» on kirik märksõnana kesksel kohal. Nimeregistris on mitmed EELK vaimulikud ning koguduseliikmed, fotodel kirikud ja surnuaiad. Muinsuskaitseklubide rivis on üksnes vaimulikest koosnev muinsuskaitseklubi Portaal, mille esimeheks oli õp Illar Hallaste, aga liikmete hulgas ka näiteks praegune peapiiskop Andres Põder. Küllap pole juhuslik, et muinsuskaitseliikumine ehitati üles kihelkondlikul põhimõttel. Oluline oli kiriku vaimne pühendumus vabadusele, nii riiklikule kui inimese sisemisele, ning selle olulistele sündmustele ja sümbolitele.

Suurimaks muinsuseks Eesti Vabariik
«Esimese ja kõige olulisema muinsusena, mida toona silmas pidasime, oli kindlasti Eesti Vabariik,» kinnitab peapiiskop Andres Põder aastakümnete taguseid tegusaid aastaid meenutades. «Ja kohe liitus sellega kiriku mõiste – kirik vaimse muinsusena, mida me peame põlvest põlve hoidma ja edasi kandma.» Peapiiskop kinnitab, et just see tõdemus liitis väga palju kirikuinimesi muinsuskaitseliikumisega, sest tajuti ühist eesmärki.
«Mul on olnud õnn ja rõõm taasärkamise juures ka ise tegev olla ja seetõttu on tollased mälestused minu jaoks väga isiklikud ning kallid,» mõtiskleb peapiiskop, kes oli Räpina koguduse noore vaimulikuna kohaliku muinsuskaitseseltsi asutaja ning aktiivne liige. Üheks oluliseks üldrahvalikuks ettevõtmiseks oli vabadussõja ausamba taastamine, millega seoses on Andres Põderil huvitav mälestuskild vahendada.
Et sammas oli lõhutud 1945, plaaniti 1988. aastal see vana eeskujul uuesti teha. Selleks telliti vanade fotode järgi juba uue samba joonised, kui õpetaja Põderi jutule tuli vanem mees, keda rahvasuus kutsuti Sepa Taaniks, ning ütles end täpselt teadvat, kuhu on maetud originaal­samba tükid. Juhatatud kohas kaevates tulidki esile massiivsed sambatükid. Nõnda sai Räpinas aujärjele tõstetud ajalooline vabadussõja mälestussammas.
Põder meenutab, kuidas koguduseliikmed pakkusid muinsuskaitsjatest ajalootoimkonna liikmetele eesotsas Mart Laariga pärimuse kogumisel igakülgset abi alates öömajast kuni küladesse juhatamiseni. «Arutades, kust koguda rahvaluulet, sirendas silme ees juba sinimustvalge lipu väljatoomine,» meenutab Põder.
Muinsuskaitseliikumine oli suuresti seotud kogudusliku eluga. Nii toona kui kaude tänapäeval. Kirikujuhina osutab Põder praegusele EELK vaimulikkonnale, kelle seas proportsionaalselt palju on just tänavu 40aastaseks saanuid, «toona, muinsuskaitseliikumise haripunktil 17aastased noored, keda võib pidada laulva revolutsiooni ja mõnes mõttes ka muinsuskaitseliikumise lasteks».

Kui Jumal oli ligemal
«Esimese pildina tuleb silme ette Tartu Raadi kalmistu. Kuidas me «Jumal, sul ligemal» laulsime, kuidas rahvast oli palju ja kuidas meeleolu oli ülev ja ühtehoidev,» tuleb õpetaja Avo Kiirelt kiire vastus küsimusele, mis meenub seoses muinsuskaitseliikumisega. Kiir meenutab Tartu muinsuskaitsepäevi ehk ametlikumas keeles muinsuskaitseklubide V kokkutulekut Tartus, mis läks ajalukku sinise, musta ja valge rahvuslipu värvidena väljatoomisega ja mil seltsi liikmeskond kasvas 10 000-ni.
Avo Kiirel on meeles rongkäik Raadi pargist linna poole, kui kevadpäike oli soe ja inimesed täis indu panna jää liikuma. Kiirel on meeles paljud väikesed sinimustvalged lipukesed, mis ei tea kust justkui võluväel päevavalgele ilmudes rahva käes igiloomulikuna mõjusid. «Tajuda oli, et seda vaimu vaka alla enam tagasi ei pane,» meenutab Kiir jürikuist meeleolu Tartus, mis muinsuskaitseliikumise rahva laiadele ringidele omaseks ja armsaks tegi.
«Oleme õnnega koos, et saime siis tegijad, nägijad ja kogejad olla,» kinnitab Avo Kiir, kes lisaks Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei liikmeks olemisele oli aktiivne koos õpetaja Üllar Kasega ka Lüganuse Muinsuskaitse Seltsis.

Kirik ajaga sama sammu
Õpetaja Villu Jürjo oli 25 aastat tagasi Urvaste õpetaja ning tuline muinsuskaitsja. «Elus võib kõike võtta poliitikana,» vaeb Jürjo küsimust, kuivõrd sobilik oli kirikul (toona) ühiskonda haaravates poliitilistes protsessides kaasa rääkida. «Isiklikult minu jaoks oli see (muinsuskaitseliikumine – L. R.) tõepoolest võitlus Nõukogude okupatsiooni vastu ja kuna kirik oli tookord ainuke vaba tribüün, vähemalt minu tõlgenduses, siis me seda vabadust ka kasutasime ja nautisime,» põhjendab Villu Jürjo, miks mitmed pärimusettevõtmised jõudsid kirikusse või osales kirik nende korraldamisel. Jürjo meelest sai kiriku lävepakk madalamaks «mõlemalt poolt, sest üle selle käiakse nii sisse kui välja». Ja seda, millised hulgad noil aegadel kirikusse tee leidsid, näitab juba statistika.
«Ajaloo laike, nii valgeid kui punaseid, tuli täita,» kinnitab Jürjo aastatetagusele ajale mõeldes, mil (ajaloolise) mälu värskendamine ning põlistamine oli paljudele aatemeelsetele eluküsimuseks. «Mälu taastamine oli siis vaevaline ja valuline protsess, aga seda paremini tunnistati, kuivõrd seda vajame,» kinnitab Jürjo.
«Kirik osales. Nii sisseõnnistamistel kui väljakaevamistel, nii kaasvõitlejate üritustel kui ise mälestusmärkide valmistamisel,» loendab Jürjo, kus ja kuidas kirik muinsuskaitseliikumises kaasa lõi.
Urvaste-Karula Muinsuskaitse Seltsi liikmena oli Villu Jürjo algatus, et samal päeval Kanepi kirikuaeda taasavatud vabadussõja mälestussambaga pühitseti 25. septembril 1988 mälestuskivi Urvaste koolipoisile Tuljo Lindsaarele. Võrumaa kirjaniku Peeter Lindsaare vanem vend, 16aastane noormees, oli parajasti lambakarjas, kui tapeti taanduvate punaste poolt 5. juulil 1941, põhjuseks talule heisatud sinimustvalge. Kirik ei unusta oma rahva kannatusi ega üksikisiku hingevaeva, oli sõnum, mida mälestuskivi jumalasõnaga avamisel edastati.
Liina Raudvassar

Eesti Muinsuskaitse Seltsist
16. oktoober 1986 – muinsuskaitseklubide Jüri kokkutulek
5. september 1987 – Tarvastus toimuma pidanud kokkutulek keelati ära
12. detsember 1987 – EMSi asutav kogu tuli kokku, esimeheks Trivimi Velliste, auesimeheks Villem Raam
14.–17. aprill 1988 – Tartu muinsuskaitsepäevad, kus toodi välja rahvusvärvid
21. aprill 1989 – praost Harald Meri pühitseb Paide kirikus EMSi lipu
2012 – EMSi 25. aastapäeva puhul ilmub koguteos (fotol)