Su üle Jumal valvaku

Jumal ütleb: Mina ei riidle mitte igavesti ega ole jäädavalt vihane. (Js 57:16)

21. veebruaril 1918 võttis Eesti Maanõukogu vanematekogu vastu «Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele». Päästekomitee päevakäsuga nr 2 kuulutati seda kõikides Tallinna kirikutes ja helistati sel puhul kirikukelli.

Pühapäeval toimuval Eesti Vabariigi 95. aastapäeva jumalateenistusel Tallinna piiskoplikus toomkirikus loeb koguduse juhatuse esimees Indrek Treufeldt manifesti taas ette.
Milline on manifesti sõnum meie päevil, pea sajand hiljem? Toimetus palus mõtteid vahetama kaks meest, kelle perekondade lugudes avaneb meie riigi ajalugu oma kõige otsustavamatelt ja dramaatilisematelt lehekülgedelt kuni tänapäevaste tegemisteni välja.
Toomkiriku käärkambris andsid esimest korda terekätt ning ajasid riigi juubelijuttu toomkoguduse liige, patendiameti peadirektor Matti Päts (79) ja Pilistvere koguduse liige, riigikogu saadik Andres Anvelt (43).
Ajalugu seadis nende vanaisad Konstantin Pätsi ja Jaan Anvelti lepitamatusse vastasseisu, kaks juristi võitlesid teine teisel pool rindejoont, kuid ometi on nende saatuses mõndagi sarnast. Nad mõlemad said tunda stalinlike repressioonide julmust ja rehabiliteeriti alles pärast surma. Tõsi, erinevatel asjaoludel ja erinevate seadusandjate poolt. Ajalugu on aga üks ja üks on ka eesti rahvas.
Eesti riigile ja rahvale osutatud teenete eest on Matti Päts pälvinud Valgetähe III klassi ordeni, Andres Anvelt Kotkaristi hõberisti ordeni. Oma rahvast teenivad nad ka praegu ning riigi juubelijutus pole põhjust neid tunnustussõnu mingite ümbernurgajuttudega asendada. Meenutagem sedagi, et Jaan Anvelti poeg Jaan Anvelt juunior oli sõjajärgses ja ka taasiseseisvunud Eestis teenekas autoinsener, Valgetähe ordeni V klassi kavaler.

Õiguse ja õigluse kaitsel
Kas pole nii, et oma kauaaegses töös patendiametis ja keskkriminaalpolitseis on teil mõlemal tulnud seista õiguse ja õigluse eest? Patendiametis selle eest, et oleks kaitstud inimese õigused tema loomingule – leiutistele ja avastustele, kriminaalpolitseis selle eest, et keegi seadusega lubatud piirist üle ei astuks ega ohustaks kaasinimeste turvalisust.
Matti Päts: Jah, patendindust ongi nimetatud tehniliste probleemide õiguslikuks interpreteerimiseks. Kui ma valmistusin ülikooli astuma, siis esimesel korral mind sisseastumiseksamitele ei lubatud. Ankeet ei sobinud võimudele. Hiljem öeldi otsesõnu välja, et kui üldse kõrgkooli pääsete, siis vaid tehnikaerialale. Tartu ülikoolist ärge unistagegi.
Nii ongi minu TPI diplomile kirjutatud elektromehaanika insener. Juriidilise kõrghariduse sain alles aastate pärast patendiinstituudist. Mulle sobisid nii reaal- kui humanitaarained, minu töö on seotud nii ühtede kui teistega.
Andres Anvelt: Meie kooliteed on osalt sarnased. Minagi õppisin Tallinna tehnikaülikoolis haldusjuhtimist ja kaitsesin magistridissertatsiooni, Tartu ülikooli juurastuudium oli selleks ajaks juba lõpetatud. Juristid olid ka meie vanaisad: Jaan Anvelt lõpetas Peterburi ülikooli ja Konstantin Päts Tartu ülikooli.

Oma riik
See, et väike rahvas on endale võitlustes loonud oma riigi, selle kord kaotanud ja siis jälle taastanud, on tõeline ime. Mitte kõigil rahvastel siin ilmas pole nii hästi läinud. Kas oskame seda hoida ja hinnata?
Matti Päts: Meil on, mida hoida ja hinnata. On, millest õppust võtta ja mille eest hoiduda. Oleks õiglane rõhutada, et valitsuse tegevus vabadussõja ajal ja hiljem väärib tänaseni kõrgeimat tunnustust selle eest, et Eesti rebiti välja teda ümbritsenud kurjuse ringist.
Tänu sellele jäid meie rahval läbi elamata 1937. aasta massirepressioonid, mis Venemaale jäänud eestlastestki paljud nimetusse hauda viisid. Siinsed kommunistidki, muide, kes kodanlikus vanglas istusid, pääsesid seetõttu eluga. Need paar­kümmend esimest aastat, mil saime oma elu ise korraldada ja enda eest otsustada, andsid võimaluse üles ehitada selline Eesti Vabariik, mis ei ununenud. Mälestus sellest riigist jäi püsima ja andis hilisemad 51 aastat usku ja lootust vastu pidada. Ka luteri kirik oli üks selle lootuse alalhoidjaid ja rahva julgustajaid.
Andres Anvelt: Vabadussõda ja iseseisva riigi kogemus olid projektsiooniks tulevikku, mis aitas kaasa, et meie taasiseseisvumine toimus rahulikult ning ilma otseste ohvriteta. Mitte kõikjal NSV Liidu regioonides ei läinud see niimoodi. Samas aga meenutagem ka seda, et kaheksakümnendate lõpul, üheksakümnendate alul kaotasime ligi 3000 inimest järsult pead tõstnud kuritegevuse ohvritena või teadmata kadunuks jäänutena. Terve aleviku jagu rahvast. Tõsi, nende hulgas oli paadunud kurjategijaid, kuid mitte vähe ka süütuid inimesi. Samuti neid, kes lihtsalt ei suutnud muutunud oludes õigel rajal püsida ja allilma võrkudesse sattusid.

Oma kodu
Kenasti on öeldud: kodust algab Eestimaa. Eestimaa on meie ühine kodu. Kas seal valitseb alati üksmeel ja üksteisemõistmine?
Andres Anvelt: Minu lapsepõlves ja kooliaastatel oli mulle suureks eeskujuks emapoolne vanaisa Richard Majak. Hiljuti jõudis lugejateni tema mälestusteraamat «Omade juures vangis», milles oma veendumuste pärast kolmel korral vangis istunud mees avab oma elukogemuse. Vanaisa kasvatas mind hoopis teisiti, kui kujundati meie põlvkonda.
Elutarga ja haritud mehena suhtus ta väga kriitiliselt ja irooniliseltki nõukogude tegelikkusesse ning õpetas mindki mõistma, kuidas ühiskonnas asjad tegelikult on ning mida ka näiteks Brežnevi kõnede ridade vahelt saab lugeda. Toonane riik oli kaugel nendest ideaalidest ja unistustest, millesse vanaisa oma nooruspäevil uskus ja mille eest võitles.
Matti Päts: Vahest sobiks siinkohal meelde tuletada üht vana bolševikku, kes kord ütles, et kui te kahekümneselt pole kommunist, siis pole teil südant, ja kui te neljakümneselt veel olete kommunist, siis pole teil mõistust. Minul on oma päritolu tõttu olnud elus nii raskem kui kergem. Mõnegi tolleaegse ideoloogilise narrusega mind lihtsalt ei tülitatud – löödi käega, et mis temalt ikka tahta.
Andres Anvelt: Kooliajal juhtus vahel, et ägedamad kaas­õpilased hakkasid minult aru pärima selle pärast, miks mu vanaisa ajalookeerises just selle poole valis, ning oli omajagu seletamist, rüselemistki. Meie päevil on mõnigi poiss minult selle pärast vabandust palunud. Aga üldiselt on nii, et põhilised kivid meie alusmüüri pannakse ikka noorusaastatel, hiljem saab neid vaid lihvida.
Matti Päts: Nii see on. Ega hiljem midagi naljalt ei nihuta. Viis aastat räigelt kommunistlikku kasvatust Ufaa lastekodus minu kive siiski viltu ei ajanud. Päris lõbus on meenutada, kuidas sealsed lapsed kutsusid mind Eesti tsaari pojaks. Sõna president oli neile tundmatu.

Kirik, riik ja kodanik
Meil on tõesti väike riik ja rahvas. Meenutasin, et minu kadunud ema Leili Suits, ustav ristiinimene, lõpetas 1937. aastal Viljandi Eesti Haridusseltsi tütarlaste eragümnaasiumi ja tema usuõpetajaks oli Matti Pätsi emapoolne vanaisa Jaan Lattik. Matti Päts lisas kohe, et siis on tema ema ju minu ema kooliõde. Nüüd oli minu kord üllatuda. Selliseid seoseid ja sidemeid leiame pea igal sammul, nii tihedalt oleme me siin Eestimaal üksteisega seotud.
Andres Anvelt: Et püsima jääda, on meil vaja rohkem korporatiivsust. Meil pole see seotud korruptsiooniga, erinevalt mõnest lõunamaast. Peame üksteisest hoolima, mitte nagu raamatupidajad kogu aeg oma kasu rehkendama. Me ei suuda rajada tulevikku, olles kammitsetud vanadest vastasseisudest. Minevikku tuleb mäletada, et mitte teha samu vigu. Vihkamine on halb teekaaslane. Tänase päeva kirjasõna vaimulike loosungite raamatust kinnitab seda.
Matti Päts: On minugi elus olnud hetki, mil olen tundnud suurt viha nõukogude võimu vastu. Aga vihata ei saa igavesti. Seda võimugi pole enam ammu. Viha sööb sind ennast, mitte seda, keda vihkad. Temal on enam-vähem ükskõik. Selles mõttes kellegi vastu isiklikult mul viha ei ole. Kui, siis vaid põlgus.
Matti Päts, Andres Anvelt: Kirikul on meie elus oluline koht kõlbeliste väärtuste kandjana. Oleme aga üsna ühel meelel selles, et tänapäeva kiriku sõnum võiks olla kaasaegsem, ajakohasem.
Mõistagi usu kindlatel põhialustel. Jõudu meile kõigile meie ühises töös oma riigi ja rahva eduks nii juubeli- kui argipäevadel.
Jüri Ehasalu

Pildigalerii: