Juurdejuhatus luterluse algallikale

End suuresti luterlikuks maaks lugevas Eestis ilmus kirjastuselt Ilmamaa äsja esimene kompaktsem tõlkekogumik, Martin Lutheri «Valitud tööd».

831-leheküljelise teose koostaja-tõlkija on teoloogiadoktor Urmas Petti, kes keskendus Martin Lutherile lõplikult aastast 1997. Tööst räägivad ka ladinakeelsete osade tõlkijad dr Meelis Friedenthal ja Marju Lepajõe. Saksakeelsete tekstide vahendaja on Anne Burghardt.

Martin Luther polnud revolutsionäär
«Kujutlus Lutherist on sageli pärit erineva tasemega ajalooõpikuist, parimal juhul biograafiaülevaateist, mis esitavad teda mässumeelse usu-uuendajana, indulgentsi keelajana või isegi saksa rahvuse vabastajana, mis on ühekülgne,» selgitab Urmas Petti.
«Seega on heameel ilmunust, kuigi Lutheri kirjaliku pärandiga tutvumiseks minimaalne oleks ehk 10 köidet, et hõlmata vähemalt see, mida üldiselt on tunnustatud oluliste tekstidena. Praeguses mahus pidi hoolega mõtlema, et oleks esindatud nii noor kui vana Luther, samuti olulisimad teemad.»
Raamatus on kakskümmend väga erinevat kirjutist, Luther tegeles mõttes väga erinevate teemadega surmaks valmistumisest abieluasjadeni. Järelsõnas on tema eluloo olulisemad pöörangud, samuti lühikommentaar elutööle.

Ladina ja saksa keeles
Algtekstid on 16. saj saksa keeles, mõeldud rahvavalgustuseks omas ajas; põhimõttelised väitlused aga ladinakeelsed, mida iseloomustavad ülim teoloogiline täpsus, korrektsus seisukohtade esitamisel, kõik mõisted paigas.
«Minu enda jaoks mõned aastakümned tagasi Lutheri algtekstide lugemine on olnud kohati lausa ilmutuslik kogemus,» jätkab Petti. «Lutherist ja tema ajast peaks kindlasti teadma: 16. sajand oli kiriku kõrgkonjunktuuri aeg – ketserlus oli taandatud. Luther ei olnud teadlikult millegi purustaja ega mässaja, vaid tänapäeva mõistes isegi äärmiselt konservatiivne inimene.
Kõik, mida ta oma kirjutistega mõtles, oli polemiseerida avalikult kiriku algpuhtuse säilitamise nimel, omateada püsides igati normide piires. Et tollases ühiskonnas puudus korravalve, siis talupoegade mässu puhul pooldas Luther näiteks kõigi vahenditega avaliku korra jaluleseadmist.»
Meelis Friedenthal arvas, et autorit tundma õppida on otstarbekam teda tõlkides kui lugedes. «Tõlkides peab tingimata tegelema kõigi nüanssidega. Minu tõlgitud tekstid on Lutheril üsna varajased, tänu vormile (traktaat, väitlus, jutlus) sisaldasid küllalt palju skolastilist terminoloogiat ja arutluskäiku.
Skolastiline arutlus on üles ehitatud suhteliselt rangetele reeglitele ning pöörab suurt tähelepanu ka stiilile, mida on keeruline tõlkes edasi anda. Luther kirjutab nii, et lugeja peab kogu aeg valvel olema, ei ole võimalust end mugavalt lõdvaks lasta.»

Kehastus aastaks Lutheriks
Marju Lepajõe meelest oli erakordne võimalus kehastuda üheks aastaks Lutheriks. «Tundsin sügavat imetlust, sest mitte üksnes tema mõtlemine ei ole väga intensiivne ja haarav, vaid ka tema ladina stiil on väljapaistvalt hea. Ta mõtles kirjutades.
Ladinakeelse teose kohta sakramentidest «Kiriku Paabeli vangipõlvest» ütlevad teoloogid, et see on Lutheri töödest «das theologischste». Kui selle saksa sõna suudab selgelt välja hääldada, ongi hea algus juba tehtud. Edasi läks iseenesest.
Mind valdasid loodetavasti Lutherile lähedased mõtted: raev, rõõm, rahu, sarkasm jm. Tõlkes oli vaja mõtelda samamoodi, saavutada lähedane lauserütm, tõlge pidi olema kõnena esitatav, sest Lutheri lauseehitus on suurel määral retooriline suulises, mitte kirjalikus mõttes. Saksa XVI sajandi satiir on üldse meisterlik. Mina isiklikult kogesin reformatsiooni.»
Juune Holvandus

Indulgentsid
Nende müümine oli alates 14. sajandist üldine praktika, et leevendada kiriku sularahanappust. Ent nagu näiteks ka tänapäeva kriminaalõiguses, ei vabasta patukahetsus karistusest ega tekitatud kahju kompenseerimisest. Küll on võimalik karistust kanda erinevalt ning indulgents asendas mõnikord palverändu, mõnikord teatud tegevusi koguduse või kiriku heaks vms. Luther lihtsalt soovis antud juhul juhtida tähelepanu, et kõik pole kehtiva õpetusega vastavuses.