Palve

Koltunud kõrred eputavad
oma pitsiliste sallidega,
mille pakane neile kudus.
Päike puudutab neid riivamisi
ja võpatab siis –
jääkristallide sillerdus
võtab ta hingetuks.

Päev alles poole peal,
kuid päikene
seab end juba minekule.
Punastab veel nagu kahetsedes
ja kaob siis silmapiiri taha.
Küllap ta kardab,
et pakane
ihaleb ta kuldseid kiiri.

Pakane aga unistab
ääretust valgest väljakust.
Hoolega külmetab ta vett
ja puistab lund õrna jääkihi peale,
et ei jääks ainsatki märki
kohast,
kus veepind maaga kohtub.