Munklus otsib alati lihtsust ja isetust
ning toetub Jumalale oma igapäevastes tegevustes tehes kõike Jumala auks ja
Tema au avalikuks saamiseks. Tiberiaadi munkade puhul piisas otsa vaatamisest,
et tunda nende lihtsust, isetust ja nende keskel viibivat elavat Kristust.

Esmakordselt kohtusin tiberiaadi munkadega
Tartus paari aasta eest, kui nad tulid loenguid pidama. Pärast loengut istusime
pikalt Klara majas, jõime teed, ajasime juttu, võtsime vendadelt raadio tarvis
intervjuud. Vennad jätsid mulle pisikese postkaardi, mille tagaküljel oli nende
kloostri Leedu aadress. Lubasin külla minna.

Teist korda jooksin munkadega kokku sel
sügisel Taizés. Saabusin sinna hääletades, mille peale enamus rahvast vaatas
mind kui segast ja õpetas, et Jumal ei pea minu eest vastutama, kui ma ise end
ohupositsiooni asetan.

Heitsin pilgu Taizé lendlehele «Usalduse
palverännak», kehitasin õlgu ega teinud sellest enam juttu. Siis saabusid kaks
lõbusat munka. Saabusid «häälega» Leedust. Nagu minagi, olid nad jõudnud
viimasesse linna enne Taizéd liiga hilja, et sealt edasi saada. Magasid öö
bussijaamas.

Oli november. Prantsusmaal oli juba lund
sadanud. Mind nähes olid mungad ülirõõmsad – ma ju eestlane ja eestlased on
omad (ehkki üks munkadest oli hoopis belglane)! Nende taasnägemine süstis
minusse uuesti huvi külastada Leedu tiberiaatide kloostrit.

Kaardita kohale

Juuli lõpus oli mul plaanitud matk
Lõuna-Eesti metsadesse. Päev enne matka pakkusin välja: «Lähme Leetu!» Pikemalt
juttu ei tulnudki teha, kui minu matkakaaslane oli varmalt nõus plaani muutma.
Kotid selga ja tee äärde.

Postkaart aadressiga ainsaks juhiseks.
Viimases Eesti bensiinijaamas küsisime Läti-Leedu kaarti, et oma sihtkoht
kindlaks määrata. Külakest, kus mungad elavad, kaardil polnud. Rajooni, kus
küla asub, ka mitte. Kuid oli üks linn, mis nime poolest sarnanes otsitud
rajooniga. Kahtlemisi võtsimegi selle linna sihikule. Järgmine autojuht osutus
leedulaseks, kes pärineski otsitavast rajoonist. Siht sai kinnitust.

Kohalejõudmine oli uskumatu. Pimedus hakkas
laskuma maa peale, kui olime alles ei-tea-kus, teades küll, kuhu rajooni
rihime, kuid omamata aimu, kuhu jääb küla, mida meil vaja. Juba kuulasime maad,
kuhu oleks sobilik telki panna, kuid ei – sellega tuli veel oodata!

Meid võeti auto peale. Saabus pilkane
pimedus. Autojuht hakkas meie pärast muretsema, nii otsustas ta oma teelt
kõrvale põigata ja meid piirini ära viia – seal hea turvaline öö olla. Olime
ääretult tänulikud. Enne telgi ülespanekut läksime veel Leedu piiripunkti, et
uurida välja sihtkoha täpne asupaik.

Piirivalvurid naersid kahte tüdrukut, kes
suurte seljakottidega kottpimedas jalgsi piiri ületavad. Kuulanud meid ära,
teatasid: «Siin pole mõtet enam ööbida. Istuge maha, paneme teid auto peale!»
Palju aega ei läinudki, kui leiti auto, mis sõitis õiges suunas.

Kuus kilomeetrit jäi veel käia, kui meid
taas tee äärde jäeti. Jõudnud sildini Baltrškez oli rõõm piiritu! Jess! Me
jõuamegi kohale! Kui me lõpuks küla kaugemasse otsa välja jõudsime ja risti
nägime, oli meie õnn täielik. Kell oli kaks öösel. Puukirikus põlesid küünlad.
Osa inimesi magas, osa oli üleval. Panime telgi kirikuaeda püsti ja heitsime
südamerahus unele.

 Palvest kantud elu

Ärkasime kilgete peale. Oli lastelaagri
viimane päev. Vendade üllatus oli meid nähes suur ja rõõmus. Hommikusöögi ja
ujumisretke järel pandi meid selle aasta rikkalikku meesaaki purkidesse valama.
Tööd tuli kombineerida mesilaste päästmisega, kes kippusid omaenda magusa neste
sisse.

Lõunat sõime pikas lauas koos vendadega.
Palvetasime iga mõne tunni järel, kahjuks küll leedu keeles, ent meie rõõmuks
loeti ka inglis- ja eestikeelseid palveid, mille kaasalaulmisel-lugemisel olime
rohkem kodus.

Ööseks pandi meid tuppa magama. Äratus 7.30
– hommikupalve aegu. Sel päeval aitasime kaasa külalistemaja ehitamisel.
Osalesime Adoratio palves – osalejad pidid üksinda poole tunni kaupa kabelis
palvetama. Kui kabelist välja tulin, selgus, et möödas oli üle tunni – nii hea
oli kabelis Jumalaga kõnelda!

Meid kutsuti ka roosipärga lugema.
Vabatahtlikud, külalised, mungad ja nende lustakas kitsetall käisid mööda
külateid ja põldusid ning lugesid koos ja vaheldumisi Meie Isa ja neitsi Maarja
palvet. Meie lugesime Meie Isa palvet.

Kloostris viibimise viimasel päeval saime
vendadega pikemalt rääkida. Nende kolm põhijuhist taanduvad Assisi Franciscuse
õpetusele: lihtne elu, ei mingit isiklikku omandit ja elamine teistele, mitte
enesele. Munkade tegevuse sihtgrupiks on noorukid ja noored pered.

Nad korraldavad laagreid lastele,
tudengitele ja peredele. Põhilised külalised on neil leedulased ja lätlased.
Eestlased ei võtvat vedu. Arusaadav, kuna luterlik traditsioon erineb tugevalt
katoliiklikust. Samas on sellest kohutavalt kahju – tiberiaadi kloostri
külastamise kogemus on tõeliselt rikastav. See elamus ületas tublisti minu
Taizé kogemuse just oma soojuse ja ehedusega.

Tagasitee oli selgelt kantud munkade
palvetest. Polnud aega isegi lõunat süüa, kuna iga kord, kui auto pealt maha
saime, oli järgmine juba valmis meid peale võtma. Kuulnud, et tuleme kloostrist,
olid autojuhid rõõmsalt elevil ja juttu jätkus kauemaks.

Kuni piiripunkti eel võttis meid peale
eestlane. Tüüpiline ateist, kes põlevi silmi ärritusest turris seletas
lõpmatuseni, kuidas pilve peal jalgu kõlgutav vanajumal nimega Peetrus teda
täiesti külmaks jätab.

Pidades tiberiaadi vendi palvetes meeles,
igatsen talvel Baltriškezi naasta ja vaikuses taas vaimujõudu koguda.

Ethel Kings