Teema variatsioonidega, inspireeritult Kreekast saadud muljetest

30. mail täitus kunstnik Eva Jänesel 70. aastaring. Nelipühal tunnustas EELK teda teeneteristiga.

Eva Jänes on pikki aastaid olnud Tallinna Jaani kiriku aktiivne liige ja korraldanud sealses galeriis 20 aasta jooksul arvukalt kunstinäitusi. Oma juubelit tähistas ta seekord näitusega rahvusraamatukogus. See on viimase kümne aasta jooksul juba tema 30. isikunäitus.
Ja õhus on veel üks ümmargune arv: 50 aasta eest lõpetas ta omaaegse Tartu kunstikooli ja sel puhul toimub Eva Jänese eestvedamisel nende seniajani ühtehoidva kursuse ühisnäitus kahes kohas korraga – Jaani kiriku ja Tallinna keskraamatukogu näitusesaalis.
Oma juubelinäitusel esitles kunstnik uudisloomingut. Kõik 36 suuremat-väiksemat maali on valminud sel aastal ja on inspireeritud reisimuljetest Kreekast. Nii oli tagatud näituse ühtlane käekiri ja meeleolu.

Vormipuhtus ja selged kujundid
Eva Jänese maalimislaad on lakooniline, geometriseeritud, julgelt üldistav. Ta eelistab vormipuhtust, suuri ja selgeid kujundeid. Nii mõnigi kord liidab ta tervikusse ka naturaalse lõuendipinna. Kompositsiooni oluliseks osaks on läbimõeldud raamistus – kord lihtne, tugev ja looduslik, kord erksavärvilisena maali teemat jätkav.
On loogiline arvata, et sellise väljendusviisi juured on kunstniku eelnevas loomeperioodis. Lõpetas ta ju kunstiinstituudi monumentaalmaalijana (1970) ning järgneva paarikümne aasta jooksul valmis arvukalt fresko- ja sgrafiitotehnikas seinamaale ja vitraaže ning temast kujunes tunnustatud kujunduskunstnik.
Paljustki tol ajal tehtust on aeg üle käinud, nagu see ikka sisekujundusega kahjuks sageli juhtub. Küll aga on heas korras 90. aastatel valminud vitraažid Tallinna Jaani, Tartu Pauluse, Rapla, Vormsi, Haljala, Muhu kirikule. Näituse esitlusel tekitaski elevust Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu mõttekalambuur, et kui arvestada seda, kui paljud inimesed on mõnda kunstiteost vaadanud, siis on esirinnas Johann Köleri ja Eva Jänese omad. 

Inspireeritud Kreekast
Tahvelmaalile kui omaette kunstiliigile on Eva Jänes keskendunud alles viimasel aastakümnel ja nagu eespool öeldud, on ta võtnud eelnevast loomeperioodist kaasa suure vormi eelistuse. Rahvusraamatukogus esitatud näitusel kandis kunstnik oma dekoratiivselt visuaalsesse keelde fragmente antiiksest kultuurist: motiive freskodelt, vaasimaalidelt.
Lõuendile on jõudnud ka antiikkultuurile ülimalt tüüpiline sambamotiiv ühenduses erksinise mere ja eriliselt särava valgusega («Sambad»). Kerge, suviselt rõõmus (puhku­se)meeleolu häälestab vaatajat maalis «Purjekad, kalad, õhupallid». Huvitavat rütmilist stilisatsiooni pakuvad «Lilled mägedest». Ilmselt just selliseid kultuurilis-esteetilisi elamusi läkski ta Kreekast otsima.
Ent ajal, kui Euroopa vaatab Kreeka peale üha murelikumalt, nagu ka kunstnik oma näituse saatetekstis mainib, hakkab vaataja paratamatult otsima maalidelt ka sellesuunalisi vihjeid. Ja siingi on abiks samast tekstist leitud sõna – sümbioos. Niisiis, miks väänlevad need antiiksed (vaasimaali) figuurid nii grotesksetes poosides seal viinapuu all? Miks on ilusale puhtale taustale asetatud ülemääraselt suur kreeklase saabas (kas ökoloogiline jalajälg, vihje liialdustele vmt)? Siis veel need tantsivad menaadid ja maskid ning ähvardava ilmega kala.
Ühel jahedalt kollasel pinnal on kujutatud kolme suurt pisarat…
Näib, et tahes-tahtmata on kunstniku mõtted antiikse kõrgkultuuri ja erksinise Vahemere nautimise kõrval kandunud ka tänasesse päeva. Ent Eva Jänese väljendusviis on diskreetne, ükski kujund ei mõju pealetükkivalt ja ainuvõimalikult ning vaatajal on täielik vabadus kujundada oma vaatenurk ja suhestuda nende maalidega ka teisiti.
Aastatega on Eva Jänesele saanud tahvelmaali eripära üha omasemaks. Jätkub ideid ja maalimisrõõmu.
Maire Toom