Külmad kirikud ja soojad südamed jüripäeval Läänemaal

Kui Läänemaa maavanemaks sai Võrumaa juurtega Innar Mäesalu, võttis praost Tiit Salumäe oma südameasjaks tutvustada uuele juhile piirkonna pühakodasid ning viia ta kurssi siinsete koguduste rõõmude-muredega. Mehed lõid käed ja plaan sai teoks jüripäeval.

Kes võis teada, et pärast mitmeid selle kevade esimesi soojalt päikselisi päevi näitab jüripäeval ilm taas oma mossis palet. Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu, katsun Alliksaarest lohtu leida, kui suurrätti koomale tõmmates ja vihmavarju pea kohal hoides mööda tuulist Haapsalu maakonnavalitsuse poole ruttan.
Kokkulepitud kellaajast puudub loetud sekundeid, kui seltskond, kes päeva kultuuriväärtuste tarbeks reserveerinud, juba kenasti stardivalmilt fuajeesse koguneb. Praost Tiit Salumäe ekskursioonijuhina teeb veel tuttavaks neid, kes seda ei ole: Kalli Pets on muinsuskaitseameti Läänemaa vaneminspektor, Kristi Erkmann Lääne maavalitsuse kultuurinõunik ja Liis Moor  arengu- ja planeeringuosakonna asejuhataja kt.
Kui kellad löövad üheksandat hommikutundi, laskub trepist ka maavanem Innar Mäesalu ning kiire kätlemise järel siirdub seltskond keskustelu jätkama juba maakonnavalitsuse minivani. Autojuht Boris Norkin, muhe ja reibas, reguleerib sisetemperatuuri sobivaks ning uurib, mis on esimene sihtpunkt.
Kalli Pets jagab laiali paberid, kus kirjas, mis kell me kuskile peame saabuma ja sealt lahkume. Huvitav, kui täpselt suudame graafikusse jääda, mõtlen omaette, meenutades kõiki neid lugematuid kogemusi, kus plaanid elu realiteedi ees taganenud. Aga kui väikese seltskonna lõviosa koosneb juhikogemusega persoonidest, kel motoks carpe diem (kasuta tänast päeva) ja tööalane vilumus asju planeerida, võib see võimalikki olla.

Ilus kirik laulatuseks
Läbi siinsele piirkonnale omaseid puisniite, tajudes mere lähedust ja kevade kohalolu, jõuame esimesse peatuspunkti, Nõvale, kus kirikuaia väraval on ootamas kohalik vallavanem Aldo Tamm, diakon Peeter Krall ja koguduse esindaja, kooliõpetajast Aino Aarniste. «Pühale Olevile pühitsetud Nõva kiriku ehitamisaasta ei ole teada,» teatab Kalli Pets, kel maakonna kirikud kõik omad ja teada.
Kuigi arhitektuuriajalugu paigutab ehitusaja 18. sajandisse, võiks see pärimusi uskudes olla hoopis varasem. Nimelt olevat legendi järgi lasknud kiriku ehitada kindlast hukust pääsenud rootslastest merehädalised. Tormisel merel õige orientiiri kaotanud meremehed kuulnud äkki kuke kiremist, mille peale leidnud tee randa. Siis otsustanud nad kõige kõrgemale kohale kiriku püstitada ja kukekuju tornitippu viia. Seega taas üks inimlikult liigutav lugu.
Lihtne väike rõhtpalkidest kirik on kaetud laudvoodriga. Sees on alal hoitud rannakabelitele omane tava, mille järgi pingistik meeste ja naiste poolel on erinev. «Kui naine abiellus, siis istus ta ikka oma mehe kõrval, nn naiste pool oli seega vallaliste naiste tarbeks,» täpsustab praost Salumäe.
Lihtne altarisein on kaunistatud tundmata autori maaliga ja legendi järgi kohaliku mõisaproua «näputööna» valminud puunikerdusega. Mõisaproua viljelenud oma aja daamidele ebakohaseid harrastusi. Alati on neid, kes oma ajast ees.   
Rannakiriku ehteks on aga idaakendel paiknevad nn pabervitraažid. Kalli Pets selgitab, et tegemist ongi värvilise paberiga, millest kokku sätitud pildid on paigutatud kahe klaasi vahele, andes visuaalselt väga nauditava tulemuse. Tegemist unikaalsete muinsustega, mis on hetkel õnnetus seisus. On otsus need asendada uutega, kusjuures ajaloolised leiaksid jäädvustamise näiteks kirikuruumis eksponeerimisega. 
Tiit Salumäe räägib noorpaarist, kes tuli vaimuliku jutule sooviga saada laulatatud just Nõva kirikus, kuigi puudus igasugune taust või seos selle kandiga. «Me soovime, et kirik oleks rahvast täis ja meie viiekümne pulmakülalisega suudame seda siin rannakirikus,» teatanud abielluda soovijad.
Maavanema usutlusele, kui palju siin igal pühapäeval kirikulisi käib, kui parajasti just laulatust ei peeta, vastab diakon Peeter Krall, uhkus hääles: «Arvestades valla väiksust, pole õigust viriseda, igal teenistusel on 10–15 inimest, kogudusse kuulub 80 liiget.»
Järgmine peatuspaik Noarootsi paneb ajalugu meenutama. Ammuks see oli, kui siin võõrväed sees ja piiritsoon ees. «Loa hankimine, et surnuaiapüha tegema tulla, oli üks rist ja viletsus,» meenutab Salumäe.
«Siin peab ettevaatlikult sõitma, vaat siit kurvi juurest läheb põtrade ülekäik. Tõesti, mul on mitmeid päris ehmatavaid kogemusi,» hoiatab Kalli Pets autojuhti.
«Kus need põdrad on? Mina tean vaid ühte, kes istub Tallinnas, just helistas,» hoiab praost huumorimeelt, viidates äsjasele telefonivestlusele peapiiskopiga. Ja jälle otsib ta mobiili taskust esile, sest praostist kirikuvalitsuse liikmena ei anta talle naljalt asu. Ka tagaistmel käib sünkroonselt ekskurseerimisega maakonnaelu korraldamine – avalikud suhted ratastel on avanud «büroo».
Noarootsi Püha Katariina kiriku, ühe omapärasema hilisgooti stiilis Eesti sakraalehitise juures võtavad meid vastu vallavanem Annika Kapp ja koguduse juhatuse esimees Tiiu Tulvik. Püstitati see tõenäoliselt 1500. aasta paiku kindluskirikuna, selgitab Kalli Pets, lisades: «Täna on see üks kolmest uue laudkatuse saanud kirikust Eestis.» Pärast põhjalikku tutvumist interjööriga, kus kõige unikaalse seas on vaadata Rootsi kuningate – tänase ja tema vanaisa – «jalajälg», siirdume üle maantee asuvasse arhailise ilmega ajaloolisse pastoraati.
Lootus leida pärast külma kirikut ja kõledat vihmahoogu (ei jõua mõttes ära tänada intuitsiooni, et villase suurräti hommikul üll võtsin!) soe tare on pisut ekslik. 17. sajandist pärit hoone, mis nõukogude perioodil pakkus katust mitmesugustele asutustele, kuni päris äraräsituna jäi tühjana oma renessanssi ootama, on pooles ulatuses renoveeritud, siin on koguduse ruumid ja korralik väljapanek kogukonna ajaloost.
«Kas ja kuidas vald kirikut toetab,» tahab maavanem teada. «Küsitakse palju, et kui palju me raha saame. Otseselt ei ole me valla eelarvereal, aga toetus tuleb teisiti. Muruniitmine, i-punkti inimese töötasu, surnuaia korrashoid jne – see on valla igapäevane toetus kogudusele,» kinnitab juhatuse esimees Tiiu Tulvik, kes on siin ka organist.

Ekskursioon oreli sisse
Kui Lääne-Nigula Püha Nikolause 13. sajandisse tagasiulatuva ehituslooga kirik paistma hakkab, tabab maavanemat äratundmisrõõm ja ta meenutab kunagist rattaretke siia: «See on ainuke kirik, kus ma siin käinud olen.» Otsekui kinnituseks, et siinne kogudusetöö on praostkonna elujõulisemaid, näeme kirikuaias lasteaialapsi, kes oma neoonsete helkurvestidega pakuvad toredat lisa kirikuaia kevadisele floorale.
Pastoraadi juures juba oodatakse. Õpetaja Leevi Reinaru koos koguduse juhatuse esimehe Tiina Võsuga on valmis meid kirikusse juhatama. «Kas on tore vihmaga õues olla?» teeb praost tutvust lasteaiarühmaga, kel kavas kiriku lävepakk ületada. Kuulekas hanereas sisenevad mudilased, suukesed ammuli, suure torniga maja seestpoolt uudistama.
Jõudes orelirõdule pakutakse erilist võimalust minna pillide kuninga «kõhtu». «Tegemist on pneumaatilise, väga korralikult hooldatud oreliga,» harib Salumäe koosviibijaid. Maavanem, kelle suureks harrastuseks lõõtsamängimine, on huvitatud, kuidas puust ja metallist viled asetsevad ning kuidas vanasti enne elektriaega pillile õhku tallati.
«Kas sellega kiireid palasid ka mängida saab,» tahab ta teada. Oma väite tõestuseks lööb praost registrid lahti ning rõdule jõudnud mudilaste meeleheaks kõmiseb kirikus populaarne lastelaul «Rong see sõitis».
Veel jõuame vaadata endist leerimaja, kus praegu tegutseb noortekeskus ning kasutatud riiete müügipunkt, siis kiirustatakse meid pastoraati, kus lõunarooga juba lauale kantakse.

Siin puhkab Jumala rahus Mats
Kullamaal kohtume kohaliku hingekarjase Ants Leedjärve, tema kirikumuusikust abikaasa Tooni ning vallavanem Jüri Otiga. Saame kuulda põnevaid lugusid, nii et isegi külmatunne kipub meelest minema. Uhkusega näitab õp Leedjärv oma kunagise eelkäija, Kullamaa keelemehest kirikuõpetaja Heinrich Gösekeni (1612–1681) mälestuseks seinale kinnitatud barokset epitaafi, kus peal maavaimuliku pereliikmed.
«Teame, et Luther alustas suuri protsesse, tegelikult oli kirik selleks ajaks lihtsalt niikaugele jõudnud, et maamats tahtis ka teada, millest vaimulik räägib,» mõtiskleb Leedjärv Gösekenist, kes Saksamaalt tulnud sakslasena pidas vajalikuks ära õppida oma koguduse keele.
Kullamaa kirikus on üheksa vana hauaplaati, ühe all puhkas Württembergi printsess, kes salapärastel asjaoludel Koluvere lossis suri ja siia ilma kirikliku talituseta sängitati.
Kirikut ümbritseval surnuaial seisatume 1621. aastast pärit näoka rõngasristi ees, kus on kivisse raiutud eesti keeles: SITTA KODT MATZ. Legendi järgi olnud Mats mees, kes korjas teelt kotiga hobusepabulaid, väetas nendega põldu, kasvatas vägevat rukist ja sai seeläbi jõukaks meheks. «Keeleuurijate meelest tähendab kiri rannarootsi murdes hoopis «siin puhkab Jumala rahus Mats»,» jahutab Leedjärv meie lõbustatust.     

Kirik pole kunagi väike
«Ei ole ta midagi väike,» on maavanema hetkemulje Kirbla Püha Nikolause kirikust, mis teadupärast omab kuulsust olla väikseim kivikirik Eestis. Kirikusse sisse jõudes korrigeerib ta siiski oma väljaütlemist, jäädes ometi seisukohale, et kivikirik «kuidagi nagu ei saagi väike olla». Ekskursiooni üksikasjalike selgitustega teeb meile juhatuse esimees Anu-Lii Jürman, tihedast ametitoimetusest hoolimata jõuab tervitama ka koguduse hooldajaõpetaja Illimar Toomet.
Huvitavalt veedetud aeg kaob kiirelt, tuleb meile meelde ütlemine, kui autosse istudes ajagraafikut uurime. Peame fikseerima teatud nihke mõistete de jure ja de facto vahel ehk maakeeli ajakavast mahajäämise. Praost ja maavanem demonstreerivad oma juhioskust, mille tulemusel jäetakse mõned punktid plaanist välja ja – hopsti! – olemegi graafikus tagasi!
Karuse kiriku, Lääne-Eesti ühe vanima sak­raal­hoone kirikuaias otsime unikaalsete trapetsi­kujuliste hauakivide seast kuulsamat, nn Karuse kuninga hauatähist. Kui me sammaldunud, pooleldi murukamarasse vajunud hauakivi juurde jõuame, ei suuda maavanem isegi mitte varjata oma pettumust: «Ja mina lootsin, et näen uhket pilti joogisarve ja relvadega sõdalasest.» Kalli Pets räägib, et muinsuskaitsjad jagunevad kaheks, ühed sooviks, et kivi puhastataks ning klaaskupli alla paigutataks, teiste meelest ei ole õigust sekkuda protsessidesse.
Hanila Pauluse kirikut tutvustab õp Lembit Tammsalu, kes räägib, et suuremaks mureks on niiskus, mis muudab kirikuseinad vetikatest roheliseks. Muinsuskaitseametnikule kurdab ta ka 1997 paigaldatud vitraažakende pärast, mille värvitud klaasid näevad välja, nagu oleks tulekahju läbi elanud.
Martna Püha Martinuse kirikus on meile kaetud Christian Ackermanni töökojas 1700. a valminud altari ees kohvilaud. Meiega liituvad juhatuse esimees Kulle Reinhold ja vallavanem Tiiu Aavik, kes teeb ettepaneku minna torni imetlema äsja oma kohale paigutatud uut kella.
Viimane peatus tehakse Ridala Maarja Mag­daleena kiriku juures, mis on pärjatud Läänemaa vanima ja kauneima sakraalehitise tiitliga. Arhailine ehitis mõjub tervitusena 13. sajandist. Interjööris on palju vaatamist. Kael kange, imetleme koorivõlvi tipus altariruumi lae keskkohale maalitud Jumala Isa kujutist. Siinseid vaatamisväärsusi tutvustab arhitekt Tõnis Padu, kes siin äsja toimunud renoveerimistöödele (katuse kate, lagede toestus) järelevalvet tegi.
Käime ka kirikuruumi lae peal, kitsukesest ja järsust müürikäigust läbi pugedes saame ettekujutuse, kuidas oli olla keskajal palverändur, kes saanud loa ööbida võlvide peal ja seina uuristatud väikesest aknast vaatega altariruumi jälgida jumalateenistust.
Liina Raudvassar

Läänemaa sakraalseid pärleid
Ridala Maarja Magdaleena kirik kui maakonna vanimaid ning kaunimaid ehitati 13. sajandi teisel poolel, sisaldab vanimaid säilinud näiteid sisekujundusest, mis tänini fragmentaarselt säilinud.
16. sajandil ehitatud Martna Püha Martinuse kirikus saab imetleda Eesti kõrgbaroki puuskulptuuri suurima meistri Christian Ackermanni töökohas 1700. a valminud altarit.
Apostel Paulusele pühitsetud Hanila kiriku aareteks on iidvanad trapetsikujulised hauaplaadid.

Pildigalerii: