Armastusega rikkast ja ilusast emakeelest

Eesti keele hoidjana ja loova kasutajana tuntud ning hinnatud Mari Tarandi meelest on emakeele puhtuse eest seismine võrreldav armastusega – kummagi juurde ei saa sundida.

Tarandite korter Tallinnas Harju tänaval kirjanike majas on kevadpäikest täis, kui me emakeelepäeva eel Mari Tarandiga keeleteemale keskendume. Perenaine ise aga toob oma vaimuka sõnapruugi ja kirka olemisega meelde Juhan Liivi luuleread: Sa tulid tuppa ja valgust ja selgust sai tuba täis.
Oleme üksmeeles, et kõik ongi lõpuks keeleküsimus. Kuidas valdame sõna(vara), millisel moel seda kasutame ning kuidas keele abil suhtleme, on tähtis perekonna, rahva ja ühiskonna püsimiseks.
Pillatud sõna võib vallandada sõja, aga samuti viia rahuläbirääkimised oodatud tulemini. Emakeele nõul saime maarahvast eestlasteks, rahvuseepose loomisega jõudsime kultuurrahvaks, sõna jõul hoidsime keerulistel aegadel selja sirge. Selgelt ning väljendusküllalt enda eest seisev leiab koha ühiskonnas ja sõprusringis.

Keel, meel ja stiil
Periooditi on emakeele puhtuse eest seismine ja võõrmõju eest kaitsmine teravdatud tähelepanu all. Mari Tarand on nõus, et pinge ja surutise all mõeldakse rohkem keele hoidmisele. Keele ja meele lahutamatus on siis ilmselge.
Ridade vahelt lugemine ja sinna kirjutamine saavutas Mari Tarandi noorpõlves kõrge taseme, pisemas valguskiires osati näha tungalt tuha all. 1950ndate lõpus mõjus Stalini-aegsest pressist vabanenud Debora Vaarandi luule värskena. 1960ndatele andsid tooni kolmapäevased kirjandusõhtud kirjanike maja musta laega saalis.
Saab imetleda pagulaseestlasi, kes hoidsid võõrsil alles emakeele, pärandades selle järglastele. Mari Tarandi meelest on keel väga lähedalt seotud stiiliga: kuidasmoodi inimesed ennast väljendavad, milliseid kujundeid kasutavad.
Mari Tarand on kindel, et kõik algab kodust. Meelsuse kujundamine, kirjandus- ja kunstilembus ning hea ja rikas emakeel. Vanemate hillitsetud suunamine, õigele ja väärale osutamine on oluline ka keelelisest seisukohast.
Mari Tarand meenutab muheldes, kuidas vanemad (tõlkija Linda ja kirjanik Paul Viiding – toim.) hurjutanud parasiitsõnade pruukimise eest: «Et ei ole lihtsalt ilus kogu aeg issand küll öelda.» Kodust, kus lugemisest peetakse ja raamaturiiul au sees, sirgub inimene, kes annab sellise suhtumise edasi oma lastele ja lastelastele.

Okay ei näita keeleoskust
Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeva 14. märtsil riikliku emakeelepäevana tähistamine suunab mõtted eesti keele hoidmisele. Keele kasutamist oma äranägemise järgi käsitleme põhiõigusena – keel on ju kõigi oma. Milline on aga meie kohustus keele ees?
Mari Tarand rõhutas 24. veebruaril Tartu ülikooli aulas F. J. Wiedemanni keeleauhinda vastu võttes, et igaüks saab emakeele heaks midagi ära teha, et eesti keel oleks rikas ja ilus.
«Kuigi on võib-olla lõbus pikkida oma keelde ingliskeelseid väljendeid, siis küsigem, miks me seda teeme,» arutleb filoloog, kelle loomuses on olla mitte vali hurjutaja, vaid leebe viitaja.
«Kindlasti pole ma inglise keele vastane ja imetlen väga meie laste ja noorte head keeleoskust,» ei soovi ta endast valet muljet jätta, kinnitades samas, et peab hea hariduse ja võõrkeelte oskuse eelduseks puhast emakeelt.
Mari Tarandi meelest peaks rohkem panustama ennetusele, mitte jääma ootama, «kui oht on õues ja hunt karjas». Muret teeb talle laste väike lugemus, mille tulemusel muutub (kõne)keel vaeseks ja värvituks. Ohu märki näeb olukorras, kui sobivat sõna otsides valitakse emakeelse asemel võõrkeelne. 
«Usk peab olema, et tulgu mis tuleb, eesti keel jääb ja areneb edasi,» toonitab Mari Tarand, kes üle neljakümne aasta on tundliku keeleinimesena jaganud oma tähelepanekuid ning innustanud raadiokuulajaid, muu hulgas saatesarjaga «Keelekõrv», nägema eesti keele ilu ja omapära.
Kui on usk ja tehakse tööd, tuleb ka armastus. Aga armastust ei saa vägisi tekitada – seda kas on või ei ole. Mari Tarandil on.
Liina Raudvassar

Emakeelepäev
Peetakse 14. märtsil, Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval.
Hakati tähistama 1996. aastast kooliõpetaja Meinhard Laksi algatusel.
1999. a sai päev riiklikuks tähtpäevaks.