29. septembril tähistame mihklipäeva

Mihklipäev ehk peaingel Miikaeli päev ehk kõigi laste ja inglite püha levis varakristlikus kirikus 4.–5. sajandil.
Erinevates lugudes on Miikael olnud oluline tegelane hingede kaalumisel ja päästmisel, võitluses kurjuse jõududega ning laiemalt ristiusu levikus. Ingel Miikaelil on kindel koht ka juudi usundis ning islami traditsioonis.
Miikaeli tuntakse kui Jumala armee juhti ja ülevaatajat. Miikael muutus keskajal oluliseks rüütlikultuuris, ta on mitme militaarse ameti kaitsja katoliiklikus traditsioonis (sõjaväelendurid, politseinikud jt). Peainglit on nähtud ka tervendaja ja ravitsejana. Miikaelile on pühendatud Saksamaa, aga ka mitmed linnad, teiste hulgas näiteks Brüssel.
Mihklipäeva traditsioonid ja tegevused lähtusid maarahva tõekspidamistest ja töökalendrist. Mihklipäevaga lõppes välitööde periood, algasid tubasemad tegevused, lõpetati lepingud seniste sulaste ja töölistega.
Mihklipäevaks tehti lihatoite (lammas), keedeti kaale ja naereid, küpsetati karaskit ja pirukaid. Algas pulmaperiood (üksi oli külm magada!), mis kestis kolmekuningapäevani. Mihklilaadad olid au sees. Inglismaal oli laatade aegu levinud andide jagamine vaestele, kogudused korraldasid protsessioone, pakuti küpsetatud leiba, mis oli eriretsepti järgi tehtud.
Mihklipäeval ennustati, kuidas loomad talve üle elavad, Eestis on paiguti levinud ka mihklisantide komme. Need käisid ande nõutamas ja hea õnne korral selle jätku soovimas. Viimastel aastatel on koolides ja lasteaedades mihklipäeva taas tähistama hakatud, peetud laatasid, valmistatud kompositsioone sügisandidest.
Luterlikus kirikus on saanud traditsiooniks, et mihklipäevast algab uus õppeaasta pühapäevakoolis, mis kestab emadepäevani.
Eesti Kirik