Tsirgukõsõ laulsive ja päiväkene paistus

«Õgal tsirgul uma laul,» ütlevad linnukeste kohta taeva all ajast aega sissepoole pööratud vaimueluga setod, kelle leelo ehk rahvalaul seisab viimased kolm aastat väärikalt UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirjas.
Eesti kagunurka setode eluoluga tutvuma me sel suvel koos lugejatega, nii varasematelt reisidelt tuttavatega kui ka uute sõpradega, sõitsimegi. Teejuhiks juba tuttav giid Ervin Ahti Org.
Väikesele Illimarile mõeldes
Bussijuht Meelise kindlakäelisel roolikeeramisel jõudsime esimesse peatuspaika Ahjale, kus meid ootas kirikulehe kunagine peatoimetaja Kadri Ugur. Kuulasime 1553. aastal esmakordselt mainitud mõisa lugu. Oli huvitav ja ühtaegu valus, sest sellest 1740ndatel ehitatud häärberist jäid pärast 2007. aasta oktoobris toimunud tulekahju püsti vaid seinad. Aasta hiljem sai hoone küll katuse, kuid olukord on üsna troostitu. 
Mõisa kinkis Peeter I pärast Põhjasõda pastor Ernst Glücki lesele, kelle perekonnas oli kasvanud keisrinna Katariina I. Praeguse hoone lasi ehitada de Villebois, ehitusjoonised on tehtud Rastrelli töökojas. Viimast teame kui Peterburi Talvepalee arhitekti. Mõisa viimane omanik enne võõrandamist oli perekond von Brasch, nende järeltulijatega on säilinud hea kontakt. Peaaegu 70 aastat tegutses hoones kool.
Ahja mõisa puutöökojas sündis tulevane kirjanik Friedebert Tuglas (1886–1971), kes kirjutas paiga tuntuks mälestusraamatuga «Väike Illimar». Kirjaniku sünnikohta tähistab mälestuskivi.
Saime teada, et kohapeal on asutatud mittetulundusühing Aya Häärber, et taastada vana mõisahoone kogukonna- ja kultuurikeskuseks. Paiga võlu liigirohke pargi ja maalilise Ahja jõega on unustamatu.
Maasikad Issanda viinamäel
Punaseid küpseid metsmaasikaid sai otsesõnu mekkida Kärsa kiriku ümbert rohu seest, aga ülekantult imetleda väikeses kirikus, mida kaunistavad 1992. aastast rootsi kunstniku Dolf Mayerni altarimaal ning seinamaalingud. Kirik on üle 130 aasta vana ja 1960ndate aastateni tegutses siin õigeusu kogudus. Kirik kandis Kärsa-Võnnu Issanda Sündimise kiriku nime. Omal ajal ehitati koos kirikuga ka preestrimaja ja kool, mis hiljem ümber ehitati. Kui kogudus tegevuse lõpetas, sai hoonest suhkruladu.
1989. aastal taastati lagunenud kirik ja seal tegutseb 26-liikmeline metodisti kogudus, keda teenib Rein Laaneser.
Põlvkondade liitja
Mitu head tundi reisipäevast seljataga, saime oma teele palvesõnad kaasa Räpina koguduse õpetajalt praost Urmas Nagelilt. Muidugi kaasnes külastusega 1785. aastal ehitatud kiriku ja Vastseliina koguduse järel Võru praostkonna suuruselt teise koguduse tutvustus.
Kogudusel on 12 kirikuvanemat, kaks pühapäevakooliõpetajat, tegutseb kaks koori, talle kuulub hooldekodu, kus 31 hoolealust ja 18 palgalist töötajat, ning lisaks veel diakooniamaja. Tegeldakse aiandusega ja kasvatatakse ise köögivilja, kavas on teha vanast pastoraadist retriidimaja.
Nageli ettekujutuses võiks kirik olla kui perekond, põlvkondade liitja. Kogudusel ongi Räpinas suur roll, sest 70% matustest on kiriklikud ja õpetaja sõnul käib jumalakojas rohkem mehi kui naisi.
Räpinas on veel muudki põnevat, näiteks Sillapää loss ja paberivabrik, kus tsaari ajal valmis Vene riigi ametlik dokumendi- ja rahapaber, hiljem paber Eesti krooni tarbeks. 1870. aastal vabrikusse toodud väike paberimasin on töökorras tänini.
Ei see ega too
Praegu jaguneb Eesti territooriumile jääv Setomaa osa nelja valla vahel: Mikitamäe, Värska, Meremäe ja Misso. Paraku jääb see omapärane keele- ja kultuuriruum kahe kolmandiku osas Petseri rajoonis Vene Föderatsiooni koosseisu.
Aja jooksul on setode vaimu kandja Värska Obinitsale alla jäänud, kinnitas giid. Kes siis kunagise Liivimaa ja Pihkva kubermangu vahele jäänud setod on? Setomaa teatmik ütleb vahvasti, et ei see ega too.
Siis natuke ühte ja natuke teist. Keel on väga sarnane lõunaeesti murdega, usuliselt kuuluvad nad aga õigeusku, kuigi tunnistasid kaua aega maausku ja pidasid oluliseks viljakusjumala Peko võimu. Vanu traditsioone, usku loodusjõududesse ja esivanemate hingedesse hoitakse praegugi aus ning peetakse tavakohaseid külapidusid ehk kirmaskeid. Igas külas vastavalt oma pühakule. Ja augustis, seto kuningriigi päeval, valitakse Peko asemikuks maa peale ülemsootska.
Aimu setode majapidamisest ja elust saime 17 aastat tegutsenud Seto talumuuseumis Värskas. Seto elupaiga külapoolset külge ümbritses suure väravaga tara – elati rohkem sissepoole, see-eest paistsid põllud õuele hästi kätte. Värvitud värav aga oli jõukuse sümbol.
Eluks ja majapidamiseks tarkust käidi ammutamas sepikojast – see oli meeste kokkusaamise koht. Kui omal ajal naerdi setode üle, et nad vahetavad häid savipotte vanade riiete vastu, oli sel siiski oma kaalutlus, sest Räpina paberivabrikus anti kaltsude eest raha.
Obinitsa aken avatud
1930ndatel ehitas poepidaja Ivan Kalju endale poe kõrvale moodsa maja, mida kõigile külastajatele näidati. Maja kutsuti «Obinitsa aknaks», praegu on seal galerii Hal’as Kunn ehk eesti keeles Roheline Konn. Peremeheks-perenaiseks kunstnik Evar Riitsaar ja kirjanik Kauksi Ülle, kes meid ka lahkesti vastu võtsid. Pillimängu ja lauluga tervitas (aja)kirjanik Ilmar Vananurm.
Kuus aastat tagasi avatud galeriis arendatakse seto kunsti ja käsitööd, tantsu-laulu ja teatrit. Viimastel aastatel on Kauksi Ülle laiendanud seto teatri repertuaari, tema kirjutatud näidendit «Peko» käis ka osa meie reisiseltskonnast Värskas vaatamas. Evar Riitsaar on paar aastat sepistanud seto «hõpõehtit».
Saime Obinitsas ka ootamatu üllatuse osaliseks – seto lauluimä kuju juures laulis parasjagu seto lastekoor Tsibihärbläse (Linavästrikud). Nii saime osa ka seto leelost, mis on populaarne olnud just siinkandis. Mälestusmärk on pühendatud tuntud lauluemadele nagu Hilana Taarka, Miko Ode, Masti Hemmo ja Irö Matrina. Anne Vabarna hauda nägime Värska surnuaial.
Praegu on tuntud mitu seto koori, vanasti aga tähendas koor ühe küla või perekonna naisi või mehi, kes olid harjunud koos töö juures, pidudel ja pulmades laulma, eraldi lastekoore polnud. Ka eri piirkondadest pärinevad või eri soost lauljad sageli koos ei laulnud.
Teel rahusadamasse
«Inimene käib oma teed rahusadamasse,» ütles reisilistele setokeelset hommikupalvust pidanud vastne Värska Püha Georgiuse koguduse preester isa Sakarias. Ta lausus: «Setomaalõ tulõminõ oll õnnõ ao küüsümüs.»
Õigeusk jõudis siia Kiievi kaudu, kui suurvürst Vladimir Svjatoslavitš abiellus Konstantinoopoli vürstitariga. Seepärast olevat setode jaoks püha linn Kiiev. Praegune kirik on ehitatud möödunud sajandi alguses, koguduses on liikmeid üle Eesti kokku paar tuhat.
Saatse Püha Paraskeva Pjatnitsa kirik on eelmisest aastasada vanem ja pühitsetud populaar­sele naispühakule. Seda kaubitsejate kaitsjat ja universaalset heategijat austatakse reedel enne iljapäeva (2. augustil). 29. juulil tähistati külas päätnitsapäeva.
Setodel on oma väljakujunenud matmiskombestik, näiteks hävitatakse kõik surnu matmisega seotud asjad, välja arvatud tema pesemiseks kasutatud seep, sest see aitavat liigesevalu vastu. Säilinud traditsioonidest kuulsime n-ö pärapõrgus järveäärse Podmotsa küla kalmistul, kus paikneb väike tsässon. Kalmistu Liivi sõja aegsel kiviristil arvatakse olevat tervendav mõju.
Huvitavat kuulata ja vaadata aina jätkus. Möödunud aasta sügisel avatud Piusa külastuskeskuses, sealses savikojas, kust sai kaasa osta häid kausse, kruuse ning muudki, Meremäe vaatetornis, kuhu hea ilmaga Pihkva järv ja Petseri kloostri kullatud kuplid kätte paistavad, Saatses seto muuseumis ja lõpuks Vastseliinas.
1342 rajati Liivimaa piirile võimas Vastseliina kindlus, mille torni saab viimaste aastate tööde järel ka ronida. Paik on tuntud omaaegse palverännukohana. Kunagine mõis on hävinud, küll aga räägitakse, et selle omanik Reinhold von Liphardt, kellele kuulus ka Tartu Raadi mõis, kutsus mõisas viibides endale külla Võru arsti Reinhold Kreutzwaldi, kellega siis kabet mängiti ja linnusevaremetes väljakaevamisi tehti.
1772 ehitatud Vastseliina kirikus ootas meid koguduse õpetaja Toivo Hollo. Tavakohaselt kuulsime lähemalt kirikust ja kogudusest, mis on praostkonna suurim. Kirik on pärast mitmeaastast remonti heas korras. Selle uhkuseks on Krügeri altarimaal «Naised Kristuse haual», Raadi mõisast toodud kantsel ja Kriisade esimene, 24 registriga orel, millel teelistele mängis sünnipäevalaps Ester Liinak.
Meelde on jäänud ka veemõnud ööbimispaigas Värskas ja lihtsad seto toidud nagu suulliim (külm supp) pudruga. Et selle rahvakillu toidud erilised on, soovitan magustoiduks teha porgandeid meega. Selleks tuleb kaheksa värsket porgandit ribadeks lõigata ja nõrgas soolvees pehmeks keeta. Seejärel laduda need sobivasse nõusse, panna peale kolm supilusikatäit võid ja sama palju mett ning küpsetada mitte väga kuumas ahjus umbes pool tundi.
Rita Puidet  

Pildigalerii