Lääne kirikulaul on käinud läbi mitmest kondiveskist

Laul «Oh Looja Vaim, nüüd hingesse» (KLPR 130) kuulub lauluraamatu vanimate laulude kihistusse. See on üks neist vähestest lauludest, mis annab hapra märgi meie kirikulaulu seotusest läänekiriku traditsioonilise lauluvaraga, mida tuntakse gregooriuse laulu nime all.
Laulu «Oh Looja Vaim, nüüd hingesse» on rubriigis «Laulu lugu» juba käsitletud – Tauno Väinölä kirjutas ajaloolisest taustast, laulu kasutuskohtadest ja tekstist Eesti Kirikus 15.05.2002, keskendudes põhiliselt tekstile ega käsitlenud KLPRis sisalduva meloodia erinevust keskaegsest algupärandist.
Seepärast pühendan järgneva põgusa analüüsi just sellele. Laulu meloodia analüüsiga on Eestis tegelnud ka Maile Pent (Nairis) ühes oma üliõpilastöös Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias aastal 2004.
Lauluraamatus on selle laulu kohta kirjutatud, et tegu on keskaegse kirikuviisiga, kaasautorina on nimetatud Martin Lutherit. KLPRis sisalduva meloodia keskaegseks kirikuviisiks nimetamine on mõningane lihtsustus, nagu ka väide, justkui oleks tegu 1524. aastast pärineva Lutheri teisendusega keskaegsest kirikuviisist.
Tõde on ilmselt kuskil vahepeal – KLPR 130 meloodia on segu keskaegsest algupärandist, reformatsiooni ajal tehtud lihtsustusest ja hilisematest muudatustest.
Meloodia variante on kümneid
Oleks huvitav teada, kes, millal ja mis asjaoludel on hilisemad muudatused teinud ja kuidas see laul just sellise meloodiaga meie lauluraamatusse on jõudnud, aga selleks on vaja mahukamat uurimistööd, kui käesolev formaat võimaldab.
Vaatasin artikli kirjutamisel valikut allikaist, mis mulle kättesaadavad olid, ja kirjutasin analüüsitava laulu neist võrdlemiseks välja. Meeldetuletuseks lugejale: laulu teksti arvatakse olevat kirjutanud Hrabanus Maurus 9. sajandil ja erinevaid meloodia variante läbi sajandite on kümneid, kui mitte sadu.
11.–12. saj variant on saadud Einsiedelnist pärinevast käsikirjast; 14. sajandi variant on võetud Hauterive’i tsistertslaste antifonaariumist; 1524. aastast pärinev meloodia on maha kirjutatud Johannes Zahni 19. sajandil ilmunud kogumikust «Die Melodien der deutschen evange­lischen Kirchenlieder», milles see kannab numbrit 294 ja mille juurde on autoriks märgitud Martin Luther. Lisatud on ka kaks kaasaegset väljaannet: «Liber Hymnarius», Solesmes 1983, ning «Kiriku laulu- ja palveraamat», 1991.
On üsna tavaline, et erinevates keskaegsetes käsikirjades ühe ja sama loo meloodia varieerub. Olen kohanud juhust, kus ühes ja samas koodeksis esineb hümn «Veni, Creator Spiritus» erinevalt kahel korral – ühel puhul on meloodia oluliselt rohkem kaunistatud. Vaadates lisatud transkriptsiooni võib ka näha, et 11. saj variant erineb mõnevõrra 14. sajandi omast.
Siinkohal ei saa rääkida võrdlusest noodikõrguste vahel, sest 11. saj käsikirjast ei ole võimalik kõiki noodikõrgusi üheselt tuvastada. Tegu on St. Galleni notatsioonis kirjutatud käsikirjaga. Noodijoonestikku ei ole – fa’d tähistab punane joon ja do asukohta rea alguses olev c-täht. Meloodiajoonis on kujutatud joonneumadega sellel mõnevõrra ebatäpsel koordinaatteljestikul. Nii ongi mõne noodi puhul küsitav, millega on täpselt tegu.
Transkriptsioonis on sellised noodid nurksulgudes ja alternatiivne võimalus on märgitud noodirea alla noodi tähtnimega. Selgelt ja ühemõtteliselt on aga näha, et 11. saj variandis on nootide arv silbi kohta erinev. Näiteks on 14. saj variandis silbil cre-a-tor kaks nooti, aga 11. saj variandis üks noot. Esineb ka vastupidist: silbil vi-si-ta on 11. saj käsikirjas kaks nooti 14. saj ühe vastu. Põhimõtteline meloodiajoonis on aga mõlemas käsikirjas sama.
Kaotanud enam kui mõned noodid
Vaadates nüüd 1524. aasta varianti, tuleb nentida, et see erineb oluliselt nii varasematest käsikirjadest kui ka KLPRis sisalduvast. Näiteks ei lõpe viis mitte laadi esimesse astmesse, vaid toon sellest allapoole. See võib täiesti vabalt olla ka ümberkirjutamise või trükiviga, aga erinevusi on teisigi. Meloodia selles laulus jaguneb vastavalt värsiridadele neljaks fraasiks. 1524. aasta meloodias ei ole ühtegi fraasi, mille lõpukadents oleks sama mis keskaegsetes versioonides.
Erandiks võiks olla viimase fraasi lõpp, kui lõpunoot lugeda kirjaveaks ja asendada laadi põhiheliga. Siin on ilmselt tunda, kuidas valdavalt ilma saateta lauldud modaalne gregooriuse laul on sattunud renessansiaegse harmoonilise mõtlemise meelevalda. 1524. aasta variandi fraaside lõpukadentsid annavad tunnistust funktsionaal­sest mõtlemisest, millele sajanditepikkune laadiline muusikakäsitlus on sunnitud alluma.
Kui vaadata kaasaegseid väljaandeid, siis rooma kiriku 1983. aasta väljaandes sisalduv variant kattub noodikõrguste poolest täielikult 14. saj näitega. KLPRis sisalduv sarnaneb oma ülima lihtsuse poolest 1524. aasta variandiga – iga silbi kohta on vaid üks noot. Samas on KLPRi fraaside lõpukadentsid sarnasemad 11. ja 14. saj allikate omadega.
Pealiskaudsel vaatlemisel võikski öelda, et KLPRis sisaldub sama materjal, mis keskaegsetes allikates, ainult kaunistusnoodid on ära kaotatud ja alles on jäetud vaid üks noot silbi kohta. Siiski on KLPRi variant võrreldes algupärandiga kaotanud enam kui mõned noodid. Keskaegses meloodias on liikumine märksa sujuvam ja lineaarsem. Vahe on hästi näha näiteks kolmanda fraasi lõpus ja neljanda fraasi alguses.
Armsad viisid mõlemad
Keskaegses materjalis on üleminek kolmanda fraasi lõpus asuvalt kulminatsioonilt lõpufraasile sujuv – meloodia liigub pool tooni alla ja keerutab ennast seejärel elegantselt laadi lõpuhelisse. KLPRi variandis järgneb kulminatsioonile kvindihüpe alla ja siis kvardihüpe üles. Seejärel liigub meloodia kolmkõla noote mööda alla ja tasandub lõppkadentsi. See on koraalile iseloomulik, aga ei oma enam seda plastilisust, mida laulu algupärand endas sisaldab. Üldiselt aga tuleb tõdeda, et KLPRi variant sarnaneb keskaegse algupärandiga rohkem kui 1524. aasta Martin Lutherile omistatud teisendus.
Lääne kirikulaul on käinud läbi mitmest kondiveskist, mis on vaieldamatult olnud inimeste heade kavatsuste vili, aga pole kindel, kas see kirikulaulule ainult kasu on toonud. Üks neis oli protestantlik reformatsioon, mis meloodilist materjali lihtsustada püüdis, et see paremini koos lauldav oleks. Sama tegi ka peatselt järgnenud vastureformatsioon rooma kirikus.
KLPRis sisalduv «Oh Looja Vaim …» on ka mulle armsaks saanud ning laulan seda ikka meeleldi. Samas on algupärane variant mul samuti südames ja ma ei näe põhjust, miks need kaks viisi ei võiks eestikeelse tekstiga paralleelselt kasutusel olla. Nõnda saaksime väärtustada seda, kuhu me oleme jõudnud, unustamata seda, kust me oleme tulnud.
Eerik Jõks

Rubriigis «Laulu lugu» Eesti Kirikus ilmunud
Ilmalikust laulust sai koraal «Nüüd hingvad inimesed». Tuuliki Jürjo. 30.03
Nüüd tõstkem rõõmuhääli. Kristel Neitsov-Mauer. 20.04
Kristus on tõusnud. Pille Raitmaa. 18.05
Järgmine artikkel ilmub 10. augustil.

Kiriku laulu- ja palveraamatu aasta üritusi
11. juunil Viljandi praostkonna laulupäev Põltsamaal.
18. juunil Ida-Harju praostkonna laulupäev Raasikul ja Lääne-Harju praostkonna laulupäev Nissis.
19. juunil Laiuse kirikus kontsertjumalateenistus  «Lauluraamatu kiituseks».
10. juulil Viljandi Pauluse kirikus koraalipüha. Jumalateenistusel osalevad Roman Toi ja Ivar Jaak Salumäe, kelle viise on kiriku laulu- ja palveraamatus.
23.–25. augustil Haapsalus koraalimaraton, millest võtavad osa kõik praostkonnad.
26. novembril Tallinna toomkirikus lauluraamatupäev, millega märgitakse KLPR kasutuselevõtu 20. aastapäeva.