Kristuse taevaminemise püha

Käesoleval aastal pühitseb kristlik maailm Kristuse taevaminemise püha 2. juunil.
Sündmust meenutatakse nii Luuka evangeeliumi lõpus (Lk 24:50–53) kui ka Apostlite tegude raamatu alguses (Ap 1:1–11). Jeesus näitas ennast jüngritele elavana, «ilmudes neile neljakümne päeva jooksul ja kõneldes Jumala riigist» (Ap 1:3). Selle aja möödudes viis ta oma õpilased Õlimäele ja «neid õnnistades lahkus Jeesus nende juurest ja võeti üles taevasse» (Lk 24:51).
Kirjas efeslastele öeldakse, et Kristus on pandud istuma Isa «paremale käele taevas, kõrgele üle iga valitsuse ja meelevalla ja väe ja ülemuse ning üle iga nime», tema jalge alla on alistatud kõik ja ta on pandud «kõigi asjade üle peaks kogudusele» (Ef 1:20–23).
Kristuse lahkumine on omamoodi hädavajalik kiriku misjoniülesande täitmiseks. Pärast suure nädala sündmusi kogunesid jüngrid suletud uste taga hirmust juutide ees (Jh 20:19). Ülestõusnud Jeesuse ilmumine täitis jüngrid rõõmu ja lootusega, et Jeesus jääbki nende juurde. Nii nad jäävad igatsedes Jeesuse naasmist ootama (Ap 1:11).
Kuid jüngritel on ülesanne minna, teha jüngriteks, ristida, õpetada (Mt 28:19–20). Selleks tuleb vaadata ettepoole ja tunda Jeesuse teistsugust lähedust Pühas Vaimus. «Kui ma ära lähen, siis ma saadan tema teie juurde» (Jh 16:7).
392. a rajas keisrinna Helena Õlimäe tippu kiriku Kristuse taevaminemise mälestuseks, mille hävitasid 614. a pärslased.
Ristisõdijad ehitasid samale kohale 1102. a kaheksatahulise kiriku, mille sultan Saladin muutis 1187. a mošeeks. Et ka muslimid austavad prohvet Jeesust, tohivad erinevad kristlased astuda taevaminemise pühal mošee õuele palvetama.
Joel Siim