Mõeldes hoolitsuseta lastele…

Juba viiendat aastat järjest anti Tartu Tamme Lions klubi eestvõttel jaanuaris Tartu Peetri kirikus kontsert vanemliku hoolitsuseta laste toetuseks. Kuidas ollakse aga Eestis valmis toetama kasvavat põlvkonda ja mida saame teha selleks, et lapsed tänavalt kodu ei läheks otsima?
Siseministeeriumi rahvastiku toimingute osakonna andmeil oli läinud aasta viimane kuu Eestis sündiderikas: maavalitsuste perekonnaseisuosakondades ning linna- ja vallavalitsustes anti välja 1036 sünniakti, nendest 520 poisslastele ja 516 tütarlastele; sündis 9 paari kaksikuid.
Meie rahvaarv on väike ja järelkasv igati vajalik eestlaste säilimiseks. Kui vaid ühe kuuga täieneb meie kodanikkond tuhande väikese ilmakodaniku võrra, võiks öelda, et heameeleks on põhjust. Ent need väiksekesed vajavad kodu, vanemaid, armastust ja hoolt aastateks, et neist võiksid areneda tublid kodanikud. Kas ikka kõigile ilmasündinuile saab osaks turvaline kasvukeskkond igakülgseks arenguks?
Laste mured
Aeg-ajalt kuuleme lastest, kes on põgenenud kodust, hulguvad ja kerjavad tänavail, suitsetavad, joovad, tarvitavad uimasteid. Mis sunnib last selleks? Mis paneb last põgenema tänavale, kus teda ei kaitse õieti keegi?
Kohtadel tegelevad probleemsete lastega lastekaitseinspektorid. Nende sõnul mõjutab paljude laste elu vanemate alkoholilembus. Sellest tulenevad paljud hädad: lapsed ei täida korralikult koolikohustust, peljates kaasõpilaste põlgust ja häbenedes oma vanemaid; pole süüa, pole pesemisvõimalust; pole ka lähedast, kellele kurta võiks.
Vanemail jätkub tähelepanu oma võsukestele vaid siis, kui need koju tulles üht-teist kaasa toovad. Siit on kerge liikuda nn tänavalapse teele. Tänavalt ei leia ta kodu ega armastust, puuduvad tulevikuväljavaated. Kui ebanormaalne olukord kestab piisavalt kaua, on raske last taas õigesse elurütmi aidata.
Raha ei küsita üksnes nälja pärast
Võru linnavalituse lastekaitseinspektor Piret Vaher ütles, et nende linnas sellist nähtust nagu laste kerjamine ei ole, küll aga on mureks vanemate alkoholilembus ja sellest tulenevad hädad laste elus.
Pärnu linnavalitsuse sotsiaalosakonna lastekaitse peaspetsialist Tõnu Poopuu kinnitas, et Pärnus on siiski lapsi, kes möödujailt raha küsivad, ent seejuures võib täheldada, et küsitakse mitte Eesti kodanikult, vaid välismaalase käest. Seega ei saa öelda, et kerjatakse häda sunnil, pigem soovist lisaraha teenida ja ehk ka seiklushimust.
Ka Tartu linnavalitsuse lastekaitseteenistuse juhataja Martin Joel Bachmann kinnitas, et lapsed, kes tänavail möödujailt raha ja hamburgerit küsivad, ei ole näljas, nagu arvata võiks. Tema teada on Tartu tänavatel liikumas 4–5 last, kes on lastekaitsjatele nime- ja nägupidi tuttavad. On teada, et nad ei ole näljas ega ela tänaval. Nende puhul on tegu pigem elustiiliga, mida on raske muuta. Aga hädalisi muidugi on.
Suurem mure tänavalastega on pealinnas. Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti peaspetsialisti Reet Räägu sõnul võetakse neil igal aastal arvele umbes 400 vanemliku hoolitsuseta last.
Nii satuvad nad tänavale
Viljandi linnavalitsuse lastekaitse töötaja Külli Frey nimetas paljude lapsi kimbutavate murede hulgas uut ohuallikat, mis märgatav just viimasel ajal: noored pered, kes ei tule toime enese majandamisega. Maksud jäävad maksmata, pere tõstetakse elupaigast välja tänavale. Lapsed on küll toidetud ja riides, ent elada ei ole kusagil. Ajutist lahendust pakuvad perele sotsiaalmajad, ent uue kodu leidmine ja selle hoidmine on pere jaoks tõsine mure.
Laste mured oleksid suuremad, kui ei oleks suurt hulka toredaid helde südamega inimesi, kes kitsikusse sattunud lapsi aitavad. Turvakodud, päevakeskused, varjupaigad, lastekodud, asenduspered, lastekülad. Sellesse nimistusse kuuluvad ka Viljandi Pauluse Koguduse Laste Turvakodu, Tallinna Peeteli Koguduse Lastekodu, Kuressaare koguduse Lauritsa varjupaik, Tartu Kristlik Kodu ja Tartu Kristlik Noortekodu, kus on endale vajaliku abi ja sõbrad leidnud paljud tänavale sattunud lapsed.
Küll tahaks nimetada veel paljude ja paljude koguduste juures tegutsevaid laste varjupaiku ja kodusid, ent neid ei ole. Lapsi, kes varju vajaksid on aga küllalt.
Kontsert laste heaks
Tänu taevale kõigi nende varjupaikade ja inimeste eest, kes elu keerdkäikudesse takerdunud lapsi aitavad! Ja tänu kõigile, kes nendele lastele mõtlevad. Lastekaitsjad on ühel meelel, et inimesi, kes lapsi materiaalselt aidata püüavad, jätkub. Inimesed on aru saanud, et laste heaks annetades annavad nad oma väikese panuse tuleviku heaks. Ja antakse heal meelel.
Seda näitas ka 15. jaanuari õhtul toimunud heategevuslik kontsert Tartu Peetri kirikus, kus publiku ette astusid Siiri Sisask, kitarrist Robert Jürjendal, Katrin Pärn, Toomas Lunge ja Indrek Kalda ning väikekoor So-Le-Mi-Jo. Kirikusaali täitnud üle poole tuhande inimese said osa kaunist muusikast, mille esitajad oma töö eest tasu ei nõudnud.
Tänavu viiendat aastat järjest toimunud kontserdil koguti annetusena üle 21 000 krooni, millele lisanduvad panka laekunud annetused ja sponsorfirmade summad. Iga aasta jaanuaris toimuvaid kontserte korraldab Tartu Tamme Lions Klubi. Klubi selle aasta presidendi Andrus Nõmmisto sõnul läheb kogu kontserdist saadav tulu traditsioonikohaselt Tartu Kristlikule Noortekodule sihtotstarbeliseks kasutamiseks.
Nõmmisto kinnitas, et on väga tore toetada neid lapsi, ja rõõmustas, et noortekodu kasutab raha otstarbekalt. Klubi liige, Tartu Peetri koguduse õpetaja Kalle Mesila on arvamusel, et traditsiooniks muutunud kontserdid on olnud väga vajalikud ega ole neile pandud lootusi petnud. Inimesed on tulnud ja annetanud laste heaks rõõmuga. Traditsioon on ühtlasi hoidnud üleval ühiskonna huvi vanemliku hoolitsuseta jäänud laste murede vastu.
Kontserdid on üks võimalus lapsi aidata. Ent võimalusi aidata on palju ja erinevaid. Vaja vaid mõelda, kuidas just mina aidata saan… On hea, kui inimesed püüavad aidata. Hoidkem ja aidakem ikka lapsi, kes seda vajavad. Eks nad ole meie kõigi lapsed. Ja kui aidata ei oska, tasub küsida asjaomaste inimeste käest, kuidas ja keda aidata. Nad teavad seda kindlasti ja sel moel saab rõõmu nii andja kui ka saaja.
Meeli Pärtelpoeg