Muusikasündmusi ülestõusmispühade aegu 80 aastat tagasi

Ülestõusmispühad, nii nagu jõuludki, on kirikumuusikas ikka olnud üks kõrgperioode. Toimub rohkesti nii tavalisi kirikukontserte kui ka suurvormide ettekandeid.
Nii oli ka neil päevil 80 aastat tagasi, aastal 1925. Algas see kõrgperiood juba palvepäevaga, mil nelja Tallinna saksa lauluseltsi 250liikmeline hiigelkoor tõi Estonia kontserdisaalis ettekandele Johannes Brahmsi «Reekviemi». Juhatas Konstantin Türnpu, kes oli selle teose ettekandmiseks ära teinud tohutu töö.
Kaasatud tugevad ja säravad lauljad
Eriti mõjuvalt tulid kuuldavale jõudu ja massiivsust nõudvad episoodid. Komplitseeritud rütmilistest raskustest saadi ladusalt üle. Seal aga, kus nõutav detailne, täpne ja peen ettekanne, jäi puudu läbipaistvusest ja selgusest. Tunda andis värskete sopranite vähesus.
«Kõik liha on kui rohi» – tempo oli liiga kiire ja puudu jäi pianissimost. Ka polnud kaasa teinud Estonia orkester kooriga alati kontaktis. Siiski võis ettekandega üldjoontes rahule jääda, seda enam, et hakkama saadi ka keerulise orelipunktile ehitatud koorifuugaga.
Solistidena tegid kaasa meie tolleaegne parim oratooriumilaulja bariton Karl Viitol ja Riiast kutsutud sopran Irmgard Reimann-Arldt, kel oli küll ilus metallikõlaline hääl, kuid laulutehnilised puudused takistasid tema laulu nautimist.
Eriti silmatorkavalt oli 80 aasta taguse ülestõusmispühade ajal tegev Juhan Aaviku juhatusel tegutsev Estonia muusikaosakonna segakoor. Palvepäeva õhtul anti Estonia kontserdisaalis a cappella kontsert. Koor oli arvuliselt varasemast väiksem, kuid kõlaliselt hästi edenenud. Tugevad ja säravad sopranid hiilgasid Gounod laulus «Iisraeli vangid Baabelis», eeskujuliku täpsusega tuli kuuldavale topeltkvartett Mendelssohni oratooriumist «Elias».
Solistina esines orelil Peeter Laja, kes selleks ajaks oli omandanud juba teatava populaarsuse sagedaste esinemiste tõttu. Temale sobisid kõige rohkem Max Regeri «Basso ostinato» ja «Prelüüd», kus ta sai näidata vaheldusrikast registrite ja manuaalide tarvitamist. Vähem rahuldas tema esitatud Bachi c-moll «Prelüüd».
Tallinnas lauldi piiblitegelastest
Eriti rikkalik oli muusika poolest aga vaikne nädal. Ettekandele tulid Mendelssohni oratooriumid «Paulus» ja «Kristus», Rossini «Stabat mater» ja muusikalis-dramaatiline müsteerium «Juudas Iskariot», kõnelemata rohketest oreli- ja teistest kirikukontsertidest.
Palju tööd ja vaeva oli Estonia muusikaosakonna koor kulutanud «Pauluse» peale. Ometi ei õnnestunud see nii hästi kui a cappella kontsert. Aeglasemad koraalilikud osad kanti hästi ette, rohkem soovida jätsid raskemad osad, eriti fugaatod.
Solistidena olid kaastegevad meie tuntud oratooriumilauljad Paula Brehm-Jürgenson ja Karl Viitol, kes oma partiid stiilselt kuulajateni tõid. Eriti nimetamisväärt oli Pauluse aaria Viitoli esituses. Ka tenor Nikolai Põlluaas täitis oma osa korralikult, tunda andis aga veel vähene oratooriumilaulja kogemus.
Lauluselts Ilo oli Rossini «Stabat materit» laulnud juba eelmisel aastal. Nüüd tuldi sellega taas kuulajate ette, saades oma ülesandega jällegi päris kenasti hakkama. Juhatas Dionyssi Orgussaar.
Mendelssohni oratooriumi «Kristus» oli oma tegevusplaani võtnud Tallinna Kaarli Lauluselts, kes selle Johannes Jürgensoni (Juhan Jürme) juhatusel tunnustusväärselt ka ette kandis.
Suurvormid kõlasid mujalgi
Tartus andis Pauluse kirikus vaimuliku kontserdi Üliõpilaskonna segakoor. Kavas olid Mendelssohni, Corelli, Palestrina, Mozarti, Händeli, Gounod jt laulud, kuid ka Mart Saare ja Cyrillus Kreegi seatud eesti vaimulikud rahvaviisid. Lõpuks kõlas Artur Lemba koorifuuga «Püha, püha, on Issand Seebaot». Helitöö oli kauni kõlaga nagu Lembal ikka ja avaldas mõju.
Vokaal-sümfoonilisi suurvorme võis ülestõusmispühade aegu kuulda mujalgi. Nii esitas Narva Aleksandri kirikus Haydni oratooriumi «Loomine» kohalik segakoor, Võitleja seltsi sümfooniaorkester ja Narva omad solistid Peeter Penna juhatusel. See oli esimene oratooriumi ettekanne Narvas pärast I maailmasõda.
Nii kujunesid ka ülestõusmispühad 80 aastat tagasi meie muusikaelus peaasjalikult kirikliku muusika kuuks. Ja eks see olnud ka loomulik.
Mati Märtin