Imesse peab uskuma

See ei sünni väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Issand. Sk 4:6
Kui vaatame praegust maailma, siis näeme, et selle maailma «vägevad» ajavad asju väe ja võimuga. Vaim on kaugele nurka aetud või unustatud. Pole vaja palju vaimuvalgust nägemaks, et selline maailm lõpeb katastroofiga.
Enne, kui peame lahkuma Maalt või enne Jeesuse tulekut hävitame elu võimalikkuse Maal, võib-olla ainsa teadvusekolde kogu universumis. See ei tähenda, et ei võiks olla muid universumeid, kus elu on hoopis teisel kujul, kuid sinna me ei saa või kui ehk, siis pärast surma. Aga see on ulme.
Vaim võib muuta. Muuta inimese täiesti uueks. Nii, et midagi vanast ei jää alles. Vaim võib anda uue võime. Et uus inimene hakkab nägema ja kuulma. Nägema tulevikku, kuulma Jumala häält. Ta kistakse välja argipäevast, võib-olla jääb ta yksikuks ja võõraks, kuid ta ei kaeble selle pärast, sest tema õnn ja õndsus erineb tavapärasest. See maailm ei puuduta teda. Ta vaatleb seda ilma sekkumata ja kui ta midagi ytleb, siis erineb see tavaliselt konventsionaalsetest «tõdedest». Ta on saanud nägijaks.
Meie yhiskonnas puudub tarkus. Räägitakse erinevatest asjadest, kembeldakse teadmistega, kuid kõik on maine, kahe jalaga tahetakse maa peal seista – seda nimetas Uku Masing kretinismiks.
Puudub Jumala Vaim, mis valgustaks. On ainult sõnad, sõnad, sõnad… Ja kui Vaimust tahetakse kasu lõigata, siis on lõpp. Sest Vaim välistab igasuguse kasuahnuse. Vaim äratab ainult armastuse.
Ja kus puudub armastus (agape), seal pole ka Vaimu. Ja nii kaua, kuni valitseb siinpoolne vägi ja võim, pole meil mingit lootust. Peale IME, millesse peab uskuma.
Aamen.
Jaan Tooming