LAULU LUGU – Veni, Creator Spiritus*

Lauluraamatu nelipühalauludest vanim, Oh Looja Vaim, nüüd hingesse (KLPR 130) on igiaegade suurpüha hümn Veni, Creator Spiritus. See ei ole kuulunud üksnes nelipüha missasse, vaid on kõlanud kuningate kroonimisel, piiskoppide ametisseseadmisel ja muudelgi pidulikel sündmustel.
Kiriku vanadest hümnidest on see Te Deumi (vt KLPR 478) järel kuulsaim ja enim kasutatud laul läänemaade kirikuis.
Laulu viisi vanim säilinud käsikiri on umbes aastast 1000. Lauluraamatus esinev viis on avaldatud kujul Martin Lutherilt 1524. aastast.
Saksamaa õpetaja
Piduliku hümni autoriks on arvatud tähelepanuväärseid mehi: Ambrosius, Karl Suur, Alkuin ja eriti muidugi Gregorius Suur ning Hrabanus Maurus. Vaekauss on langenud viimatinimetatu kasuks. Laul esineb Hrabanuse luulekogumikus, mis trükiti aastal 1617 (algupärane käsikiri X sajandist on kadunud), kuid see ei tõesta kuigi palju, eriti kui tema teised luuletused ei näita samasugust meisterlikkust.
Sakslane Hraban(us) (u 776–856) – praeceptor Germaniae – oli oma aja õpetatumaid mehi. Ta tegutses kaua Fulda kloostris õpetajana ja lõpuks abtina. Aastal 847 sai temast Mainzi peapiiskop. Tema nimi tundub kõike muud kui saksapärane, kuid on siiski: vanaülemsaksa sõna hraban vastab nüüdissaksa sõnale Rabe `ronk’.
Laul kõneleb Püha Vaimu omadustest ja tegevusest.
Püha Vaimu ülesanded
Teise salmi keskmise värsirea järgi on Püha Vaim fons vivus, ignis et caritas – elav allikas, tuli ja armastus. Esmapilgul näib, justkui oleks eestikeelsest tekstist armastus hoopis välja jäänud: Sa elukaev ja valgustus ja hinge ülim varandus – nii seal öeldakse. Kuid armastus, arm tuleb neljanda salmi palves: Su valgust ise süüta meis ja armu leeki südameis. Armu leek ongi ju ignis et caritas!
Kolmas salm nimetab Püha Vaimu annid. Laulu ladinakeelse teksti järgi on Püha Vaimu and septiformis, `seitsmekujuline’ ehk teisisõnu – ande on seitse. Need loetakse üles prohvet Jesaja Messia ettekuulutuses Js 11:2. Ladinakeelses Vana Testamendi tõlkes on nad sapientia, intellectus, consilium, fortitudo, scientia, pietas, timor.
Eestikeelse piiblitõlke järgi näib ande olevat kuus: «Ja tema peal hingab Issanda Vaim, tarkuse ja arukuse Vaim, nõu ja väe Vaim, Issanda tundmise ja kartuse Vaim», kuid väljendis «Issanda kartus» sisalduvad nii pietas `vagadus’ kui ka timor `kartus’.
Laul vastab ka küsimusele, mis on see sageli mainitud Jumala sõrm: Sind Isa sõrmeks peetakse. Püha Vaimu tähtsaim ülesanne nimetatakse viimasena: Meid Isa tundma õpeta ja Tema Poega Jeesust ka.
Sakslasest eestindaja
Keskne laul tõlgiti viivitamatult kõikjal, kuhu usupuhastus levis. Soomes tõlkis selle esmakordselt usupuhastaja ja soome kirjakeele isa Mikael Agricola (1544). Veni, Creator Spiritus sisaldus esimeses eestikeelses värsistatud lauluraamatus 1656. a. Laulu oli arvatavasti tõlkinud Heinrich Göseken. Hiljem on eestikeelset teksti mitmel korral redigeeritud.
Eesti kirikulaulu ajaloo üks tähtsamaid mehi Heinrich Göseken (1612–1681) oli sündinud Hannoveris Saksamaal. Pärast õpinguid Rostockis ja Königsbergis saabus ta Tallinna 1636. aastal, õppis selgeks eesti keele ja sai kirikuõpetaja ameti Harju-Madise ja Harju-Risti koguduses. Kolm aastat hiljem läks ta Kullamaale ja tegutses sealse koguduse õpetajana kuni surmani. Lisaks kirikulaulutõlgetele tuntakse teda kui eesti keele grammatika autorit.
* Tule, Looja Vaim.
Tauno Väinölä