Käsk on teenäitaja

Seadus on ju antud Moosese kaudu, arm ja tõde aga tulnud Jeesuse Kristuse kaudu.
Jh 1:17
Soome ja meie kiriku ühisväljaandel ilmunud Martin Lutheri «Väike katekismus ja usuõpetus» (1992) lk 106 loeme kristlikust käsust: «Jumala käsu mõte ja eesmärgid on järgmised: 1. käsu esimene rakendus. Käsu ähvardus ja karistuse hirm aitavad teatud määral takistada patu pidurdamatut vallandumist inimelus. Nii peab käsusõna üleval maailma välist korda ja moraali ning aheldab väljasttulevad pahed. Käsk on ahelateks.»
Sellel tasemel näeme tavalist inimelu. Seaduseandjad püüavad seadustega elu suunata. Seadus on üldine, aga üksikinimeste olukord saab olla üldisest erinev. Suurte ümberkorraldustega on ikka neid, kes jäävad seaduse hammasrataste vahele. Seaduseandjad saavad teha seadusi endi kasuks ja rahva kahjuks. Võidakse tahta saavutada head, aga tulemuseks on halb. Seaduse üldisus sunnib inimesi otsima võimalusi neist mööda hiilida. Levinud on ütlus «Seadus ongi mittetäitmiseks». Siit ka oht langeda künismi.
Kuidas vabaneda sellisest needusest? Apostel Paulus kirjutab: «Ei ole nüüd enam mingit hukkamõistu neile, kes on Kristuses Jeesuses» (Rm 8:1). Arm ja tõde on tulnud Jeesuse Kristuse kaudu.
Jeesuse läbi saame oma patud andeks; nii need, mida teeme seadusega nõudes, kui ka need, mida teeme seadusest mööda minnes. Ei taheta seadusetegemisega ega seadustest möödaminemisega halba teha. Kuid maise elu juurde kuulub patt. Jeesus Kristus vabastab meid patu võimu alt. Aga pattu kogeda saame kõik. Jeesus ei õpeta meid teistelt ideaali nõudma, vaid andeks andma. Me kõik oleme patused ja kutsutud üksteisele andeks andma.
Suur arm on andeks saada oma patud. Minu arust aitab see avada tõe teed. Me ei pea endale ega teistele valetama; me ei pea endas süütunnet maha suruma ja nii endale haigusi tekitama; me ei pea kõigis hädades teisi süüdistama; me ei pea elama sundoptimismis. Me saame loota Jumala armule, ning armastuse ja arukusega oma elu korraldada.
Möödunud aastal tuli mulle mõte, et demokraatlik ühiskonnakord saab suunata inimesed Kristuse juurde. Meie ühiskond püüab korraldada end seadustega. Ühiskonna korraldamine saab viia äratundmisele andestamise vajalikkusest ning avada tee Jeesusele Kristusele. Õige on, kui seadus ja arm tegutsevad käsikäes.
Elus ei saa loota ainult käsu esimesele rakendusele. Ei saa loota, et riik või teised korraldavad lõplikult üksikinimese elu. Käsu teise rakenduse kohta kirjutab ülal mainitud teos: «Käsk õpetab meid õigesti tunnetama oma patte Jumala ees. Käsk on peegel. See on käsu peamine ülesanne.»
Nõnda on käsu teiseks rakenduseks patu tundmaõppimine, kaitse otsimine ja leidmine Jeesuses Kristuses olevas Jumala armus. Käsk suunab inimese Kristuse poole. Kui inimene püüab täielikult käsu järgi elada, siis ta avastab, et ei suuda seda. Ahastus ajab teda Kristuse poole ning usu läbi vastuvõetud pattude andestus annab rahu.
Ja siis astub ellu käsu kolmas rakendus. Ülal mainitud teos kirjutab selle kohta: «Käsk osutab Kristusesse uskujale, millised on need Jumala seatud kohustused, mida meil tuleb järgida. Käsk on õpetus.» Nõnda on käsk ka meie teenäitaja.
Ülo Vaher