Armastusest

Rm 5:8
Ent Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused.
Piiblis on kirjutatud, et Jumal on armastus. Evangeeliumid on täis kirjutisi sellest, kuidas Jeesus armastas inimesi, toitis neid, tervendas, nuttis nende pärast ja äratas surnuistki üles. Märk täielikust armastusest oli aga see, kui Jeesus ristipuul rippudes palus oma taevast Isa anda meile kõik andeks. Jeesus mõistis, et me ei tea, mis teeme – nii suur on meie pimedus.
Oma usutee algusest mäletan muudetud palvet, nn väikest evangeeliumi. Sest nii on Jumal Anu armastanud, et Ta oma ainusündinud poja on andnud, et Anu, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Laialivalguv üldsõnaline maailm oli saanud konkreetse sisu – Anu. Keegi, keda mina üldse ei tunne, oli minu pahategude eest võtnud karistuse enda kanda.
Tean ühte naist, kes istus Patarei vanglas 10 päeva arestis oma abikaasa eest, kes oli purjus peaga liiklusmiilitsa eest põgenenud. Naine läks vabatahtlikult ja andis end kihutajana üles ning kandis karistuse, et autojuhist pereisa võiks leiba teenida.
Oleme valmis tegema head sugulastele ja sõpradele, neile, kes meidki armastavad. Aga vaenlastele? Kurjadele ja pahadele? Nendele, keda me ei tunne ja kellest meil mingisugust kasu ei ole, kuidas on lood nendega?
Kord rääkis Jeesus oma jüngritele loo kadunud pojast. Rikas isa andis oma poegadele kätte nende varanduse. Tubli ja töökas vend jäi koju talu pidama, kergemeelne aga läks maailma vaatama. Kirjutatud on, et seal kaugel maal elas ta ohjeldamatut elu ja pillas ära kõik selle, mida isa oli higi ja vaevaga tema tuleviku kindlustamiseks hankinud. Kui olukord õige hulluks läks, siis otsustas poeg koju kas või sulaseks minna, kui et maailmas päris otsa saab.
Ei kihutanud isa tagasitulnud poega häbiga sinna, kust ta oli tulnud ega ässitanud koeri kerjusele kallale.
Isasüda rõõmustas, sest polnud pojast kuulnud mitu aastat, oli tema mõtetes maha matnud, aga ta elas ja tuli siiski tagasi! Mis sellest, et maisest varandusest polnud midagi järele jäänud, kõige tähtsam on ju laps ise! Isa käskis tuua uue kuue ja panna pojale sõrme pitsersõrmuse, korraldada suur pidu ja olla kõigil rõõmsad. Selline oli isa armastus.
Nii rõõmustab ka taevane Isa, kui pöördume patuteelt tagasi isakoju.
Pauluse kirjas korintlastele on 13. peatükk ülemlaul armastusele. Seal on kirjutatud, milline on tõeline armastus. Lõpetuseks on kirjutatud: «Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.»
Hea on olla armastava Isa laps. Armastage ja olge armastatud!
Anu Väliaho