Vastus lugeja kirjale ehk vigade parandus ETVs näidatule

LUGEJA KIRI

Lp. Toimetus! Olen kauaaegne Eesti Kiriku
lugeja ja rahul teie toimetatud lehega. Te leiate alati võimaluse tutvustada
olulisi sündmusi Eesti elus, ka väljaspool kirikut.

Nüüd on mul teile palve. Vaatasin hiljuti
ETVs filmi «Jumal on meiega. Georg W. Bush ja usu diktaadi sünd» («Välisilm
esitleb», 13. märtsil). Seal räägitakse evangeelsetest kristlastest. Kas see on
mingi usulahk, kes on selle rajaja ja millal see loodi?

Mulle ei meeldi ega ole kunagi meeldinud
Bushi tegevus – tema alustatud sõda Iraagis, kogu tema jutt, et ta tegutseb
Jumala tahte järgi, on lihtsalt vastik. Tema alustatud sõjas on vast hukkunud
rohkem inimesi kui Saddami ajal. Keskmine ameeriklane on naiivne nagu ikka
suure rahva harimatu liige, kes usub oma rumalat presidenti.

Arvan, et palju inimesi vaatas seda filmi
ja tundmata kristlikku õpetust, arvabki, et kõik usklikud maailmas toetavad
Bushi, et Piibel õigustabki tema tegevust. Aga see ei ole ju nii!

Oleks hea, kui keegi teoloogidest kirjutaks
sellest filmist ja tutvustaks ka USAs levinud nn evangeelset kristlust.

PS 
Kust saaks evangeelse kristluse teemal lugeda?

Lugupidamisega

Dagmar Kotli

Et film oli tendentslikult tõlgitud ja
toimetatud (kärbitud), tekitas film paratamatult rohkem küsimusi, kui esitas
vastuseid. Järgnev kommentaar üritab parandada ETVs näidatud filmi sisulisi
tõlkevigu ning anda ülevaate filmi nendest osadest, mis jäid Eesti rahval nägemata,
kuid on filmi mõistmiseks hädavajalikud.

See oli esimene kord pärast nõukogude aega,
mil kohtasin meie televisioonis (ilmselt sihiteadlikult) tsenseeritud ja
lühemaks lõigatud filmi. Film, mis linastus 13. märtsi «Välisilma» saates, oli
originaalis umbes poolteist tundi pikk (originaalversioonis öeldakse, et film
kestab 100 minutit), kuid Eesti Televisiooni versioonis oli film jäänud umbes
poole võrra lühemaks (telekavas oli selleks eraldatud 50 minutit)!

Et film oma algversioonis kandis
teistsugust pealkirja ja teistsugust sõnumit, võib oletada, et lühendamine oli
tehtud eesmärgipäraselt. Nii on filmi algsest pealkirja mõttest «usuliste
parempoolsete esilekerkimine» saanud «usudiktaadi sünd»; usu ja poliitika
segunemist viimase poole sajandi Ameerika kontekstis analüüsinud filmist sai
George W. Bushi usuelu ja isikut uuriv film.

On vabandatav, et mõiste «evangelikaalne»
on filmis puhuti tõlgitud «evangeelseks» – neid kahte mõistet samastavad
teinekord isegi teatmeteosed – kuigi Ameerika kontekstis on neil kindlasti
erinev tähendus. Lubamatuks tõlkeveaks tuleb aga pidada «evangelikaalse»
tõlkimist «evangelistiks». Kui filmi tutvustavas vestluses viidati George W.
Bushile kui baptistile (ilmselt sellepärast, et evangelikaalne kristlus ja
baptistikirik tunduvad käsikäes käivad nähtused), on Bush tegelikult metodisti
kirikust.

Näinud mainitud filmi originaalversiooni,
ei imesta ma üldse, et ETVs näidatud versioon tekitas arusaamatust ja segadust.
Just väljalõigatud osades selgitati, mida tähendab evangelikaalne kristlus;
kuidas, miks ja millal tekkis evangelikaalne poliitiline aktivism ning kuidas
see on arenenud president Kennedyst kuni George W. Bushini.

Bush usklikega liidus nagu Nixongi

Eesti publikul jäid seetõttu nägemata selgitused
sellest, miks suures osas ajaloolistele usulistele ärkamistele rajatud USA
poliitika oli kuni 20. sajandi keskpaigani ilma usulis-poliitilise aktivismita.
Kärbitud osas öeldakse, et kuni 20. sajandi keskpaigani oli USAs valdavaks
arusaam, et usulised ärkamised ja liikumised ei sekku poliitikasse, kuna
eeldati, et kui usklikud täidavad ühiskonna vaimsed vajadused, siis on asjad
ühiskondliku moraaliga paigas ning laabuvad ka poliitilises valdkonnas. 1950.
aastatest alates aga sundisid kristlastele ohtlikuna tunduvad arengud neid
poliitikasse sekkuma.

Nad nägid ohtu jumalatus kommunismis, mis
maailmas järjest innukamalt levis; USA Ülemkohtu kasvavas võimus, mis keelustas
koolipalved ja piiblilugemised, asus osariikides kehtestama ühtseid
kodanikeõiguste norme ning peagi laiendama naiste õigusi (sh abordiõigust); ja
selles, et 1960ndate alguses sai USA John Kennedy näol oma esimese
katoliiklasest presidendi.

Just Kennedy ajal sai alguse evangelikaalne
poliitiline aktivism, kuna paljud kristlased tundsid, et USA valitsus (sh
Ülemkohus) oli muutunud usuvastaseks ning traditsioonilised väärtused olid
sattunud ohtu kogu ühiskonnas (nii tänaval kui ka koolides). Filmis öeldakse,
et just selles kontekstis said «traditsioonilistesse väärtustesse uskujatest traditsiooniliste
väärtuste aktivistid».

Esimene suur evangelikaalide ja USA
presidendi vaheline liit tekkis Richard Nixoni ajal. Nixon otsis Vietnami sõja
vastaste rahutuste kontekstis abi evangelikaalidelt ning evangelikaalid lootsid
Nixonile traditsionaalsete väärtuste kaitsmisel. Kui Nixonil tekkis 1974. a
Watergate’i afäär, pettusid ameeriklased riigijuhtide poliitikas ja moraalis
ning soovisid endale moraalset ja vaimset presidenti.

Bush evangelikaal nagu Cartergi

Tulemuseks oli uus evangelikaalide ja poliitiliste
jõudude liit, ent sedapuhku demokraatliku partei ja selle esimese
evangelikaalsest kristlasest presidendi Jimmy Carteriga. Analoogselt George W.
Bushile tunnistas ka Carter teleusutluses, et Kristus on tema elus kõige
tähtsam. Kui Carter toona teatas, et ta on evangelikaal, siis ei saanud ka
toonane USA ajakirjandus õieti aru, mida see sõna tähendab.

Filmist selgus aga, et juba toona oli
tervelt kolmandik täiskasvanud ameeriklasi evangelikaalsed – usulise pöördumise
läbi elanud «uuestisündinud» – kristlased. Kui «evangeelne» kristlus peab
evangeeliumi ja pühakirja usu aluseks, siis «evangelikaalne» seostub lisaks
sellele liberaalse piiblikriitika vastasuse, sõna-sõnalise usuga piibliteksti,
isikliku usulise pöördumisega ning usuga usulisse ärkamisse ühiskonnas.

Antud filmis toonitati, et Carteri valimine
USA presidendiks tugevdas evangelikaalide indu ülistada oma usku igas
tegevusvaldkonnas – sh ka äris, kirjanduses ja spordis.

Kui ühiskondlikus elus said evangelikaalid
vaid indu juurde, siis poliitilises aktivismis sai neile taas osaks pettumus.
Selle asemel, et taastada ühiskonnas konservatiivseid-traditsioonilisi
väärtusi, Carter sootuks suurendas naiste õigusi. Evangelikaalide poolt
vaadates nõrgendas ta nii tehes veelgi perekondlike väärtuste rolli ühiskonnas.

Evangelikaalid mõistsid, et enam ei piisa
vaid «õige» presidendikandidaadi toetamisest, vaid tuleb ka ise poliitiliselt
organiseeruda, mistõttu loodi eelkõige perekondlike väärtuste eest seisev (sh
abordiõiguste vastane) poliitiline ühendus Moral Majority (Moraalne Enamus).

1980ndateks aastateks polnud perekondlikud
väärtused enam baptistide või katoliiklaste mure, vaid oli muutunud sügavamaks
moraalseks-teoloogiliseks küsimuseks. Moral Majority polnud seetõttu enam
usuline, vaid poliitiline organisatsioon, mis ühendas lisaks 72 000 pastorile
ka kõiki teisi traditsionaalseid väärtusi pooldavaid mõtlevaid inimesi.

Bushi kõneleb usust nagu Reagangi

Kui eestlastele näidatud versioonis pidi
Bush paistma veidrikuna, sest ta ütles oma presidendikampaanias, et tema elu
kõige enam mõjutanud filosoof on Jeesus, siis algses filmis on analoogne lõik
ka Ronald Reaganist. Küsimusele, millise raamatu ta võtaks endaga kaasa
üksikule saarele, vastas Reagan: «Ma tean ainult ühte raamatut, mida võib uuesti
ja uuesti lugeda, kuid mis esitab endiselt lugejale väljakutseid. See on
piibel.»

Kuigi võib-olla enamgi kui Carterit või
Nixonit aitasid Reagani presidendiks just evangelikaalide hääled, pidid
evangelikaalid pettuma ka Reaganis.

Jerry Falwell tunnistas rasket õppetundi,
mille pidid evangelikaalid läbima toona, kui Reagangi toetas aborti pooldavaid
poliitikuid. Moral Majority oli asendanud oma prohvetliku rolli nõuniku omaga,
sest oli asunud liig tihedasse seosesse Reagani administratsiooniga. Falwell nentis,
et «prohvetil pole küll suurt mõju», kuid see eest on prohvet alati vaba
rääkima tõde antud ajaloolisel hetkel. Kui tekib aga liiga tihe seos ühe
poliitilise jõuga, siis võib küll Senatis lugeda eestpalvet presidendi eest,
kuid ei saa enam ise ja otse ei tegutseda ega kõnelda.

1988. aasta valimiste ajal tõstsid
evangelikaalid seetõttu üles oma presidendikandidaadi – teleevangelist Pat
Robertsoni. Robertson konkureeris toonase asepresidendi George H. Bushiga
eelvalimistel vabariiklaste presidendikandidaadi kohale. Ilmselt oleks ehk
Robertson eelvalimistest ka võidukalt välja tulnud, kui Bush seeniori poleks
välja päästnud tema poeg ja tänane USA president George W. Bush.

Bush juunior oli oma nooruses suhteliselt
palju joonud ja ka võõraste naiste juures käinud, ent siis «kadunud pojana»
(filmis viidatakse tema usulise pöördumise loole mõistega prodigal son) Jumala
juurde jõudnud ja 40aastaselt uuesti sündinud – sellest ajast on temast saanud
uus inimene Kristuses.

Vabariiklane peab sõda terrorismiga nagu demokraatki

Film ei räägi palju Bill Clintoni
usulembusest oma kõnedes ja hoiakutes, kuid tahtes kriitiliselt mõelda George
W. Bushile ja sõjale Iraagis,  on oluline
meeles pidada, et Bill Clintoni ajal Iraagile kehtestatud majandussanktsioonide
tagajärjel hukkunute arv oli kordades suurem ja et terrorismivastast sõda peeti
ka tema ajal (operatsioonid Somaalias, õhurünnakud Iraagile; tema nägemus 1990.
aastate lõpus oli, et peamisteks USA vaenlasteks on Al-Qaeda ja Iraak).

On küllaltki ebatõenäoline, et Ameerika
juhtimises toonitataks usulis-moraalset mõõdet pärast 11. septembri rünnakuid
2001 oluliselt vähem, kui presidendiks oleks vabariiklasest George W. Bushi
asemel demokraat.

Näiteks tuli ka Bill Clinton oma
seksiskandaali(de) järel tekkinud poliitilis-moraalsest kriisist välja
sõnadega: «See on minu …, mu naise ja meie tütre, ning meie Jumala vaheline
asi.» See ei kõla kuigivõrd erinevalt George W. Bushi sõnadest: «Ma olen
pühendanud oma elu Kristusele. … Jumal tahab, et minust saaks president. … [mu
lemmikfilosoof on] Kristus, sest ta muutis mu südant.»

Euroopast ja veelgi enam usuleigest Eestist
vaadatuna paistab harjumatuna nii Bushi, Clintoni, Reagani kui ka Carteri
religiooni kasutamine oma poliitilises tegevuses (sh kõnedes, sümbolites ja eraelulistes
küsimustes).

Ka filmis nenditakse, et tegelik
eristusjoon vabariiklaste ja demokraatide ning neid toetava valijaskonna vahel
seisneb pigem selles, kas «inimene on abielus, lastega ja käib regulaarselt
usulistel teenistustel». Viimaste tunnuste kohaselt peaks kõige tõenäolisemalt
olema tegemist vabariiklasega.

Demokraatide valijaskonda iseloomustab
lihtsalt väiksem usk traditsionaalsetesse väärtustesse ning väiksem usuline
aktivism. Samamoodi on usklikkus kui selline valdavalt omane nii vabariiklasest
kui demokraadist presidendile. Erinevused on uskumuste sisus, mitte usus kui
sellises.  

Bushi usupoliitika eripära

Ma ei usu, et George W. Bushi
valitsusperiood jääks ajalukku millegi ainulaadselt usulisega, mida poleks
varasem USA ajalugu näinud. Küll aga on Bush olnud eelnenud presidentidega
võrreldes mõneti aktiivsem kaasama usugruppe ja usklikke poliitikasse.

Film räägib näiteks sellest, et USA
valitsuses oli (2004. aasta seisuga) rohkem pühendunud kristlasi kui varem (nt
välisminister Condoleezza Rice on olnud tegev pühapäevakooli õpetajana); et
Valges Majas leiavad aset kristlikud osadused ja valitsuse istungid algavad
palvetega; et president palub oma rahvalt järjepidevalt eestpalveid…

Üli-äärmuslike seisukohtadega ei esinenud
filmis mitte niivõrd Bush, kuivõrd Jerry Falwell oma väitega, et 11. septembri
2001 rünnakute puhul oli tegemist Jumala poolt saadetud karistusega, milles on
süüdi «paganad, abordipooldajad, feministid ja kõik need, kes on püüdnud
Ameerikat sekulariseerida».

Ma ei pruugi olla selle väitega nõus, kuid
samas saan aru, et usklik inimene võib mõtestada maailmas ja ühiskonnas
toimuvat usuliste väärtustega. Falwelli hinnang on tendentslik, kuid ühiskonna
ja poliitika nägemine usulis-moraalsete väärtuste valguses pole iseenesest
rumal ega ebamoraalne. Keegi teine usub, et raha on elus ja poliitikas kõige
olulisem ning et just majandus oli süüdi 11. septembri rünnakutes. On selline
usk ainuõigem või targem?

Filmi lõpus toonitavad kommentaatorid, et
Bushi iseloomustab eelkõige kord, enesekindlus ja distsipliin. Võib-olla pole
seejuures Bushil kõiges õigus – näiteks terveid riike kurjusega seostades –,
kuid terrorismiohus USAle oli ta õige inimene õiges kohas ja õigel ajal.

Ma ei kujuta ette, et Arnold Rüütel või
Andrus Ansip niimoodi riiki või valitsust juhiksid. Aga Ameerikas pole ka
kunagi kirikumõisaid olnud ega pole ka mina ise kunagi Ameerikas olnud.
Võib-olla see, mis mulle paistab ühiskonna ja poliitika mõistmisel
mõistetamatuna, on teatud osale ameeriklastest just see, mis teeb selle
mõttekaks?

Kui lugejakirjas öeldakse: «Keskmine
ameeriklane on naiivne, nagu ikka suure rahva harimatu liige, kes usub oma
rumalat presidenti…», siis arvan pigem, et keskmine ameeriklane pole rumalam
kui keskmine eestlane, ainult et ühiskond on erinev. Rumal ei saa ameeriklaste
ühiskondlik enamus olla ka seetõttu, et kõige tugevam ja suurem Iraagi sõja
vastane ühiskondlik jõud on just Ameerika Ühendriikides.

Võib-olla on see esimene ühiskond maailma
ajaloos, mis olles küll maailma juhtivaks jõuks, lubab niivõrd avalikult oma
sõjalisi operatsioone kajastada ja niivõrd vabalt oma poliitikaid
kommenteerida. Loomulikult on suurel poliitikal omad vead ja varjuküljed, mis
vajavad kriitikat, kuid kas olukord on seetõttu halvem kui varem?

Alar Kilp,

Tartu ülikooli võrdleva politoloogia lektor

USA presidentide usuline kuuluvus

John F. Kennedy (1961–1963) – katoliiklane
Lyndon B. Johnson (1963–1969) – Disciples
of Christ
Richard M. Nixon (1969–1974) – kveeker
Gerald Ford (1974–1977) – episkopaal
Jimmy Carter (1977–1981) – baptist
Ronald Reagan (1981–1989) – presbüterlane
George H. W. Bush (1989–1993) – episkopaal
William Jefferson «Bill» Clinton
(1993–2001) – baptist
George W. Bush (2001–) – metodist

USA presidentidest enam on olnud episkopaale
(11), presbüterlasi (10), metodiste (5), baptiste (4) ja unitaarlasi (4).

Allikas: Religious Affiliation of US
Presidents,
http://www.adherents.com/adh_presidents.html 

Ameerika Ühendriikide religiooni  ja poliitika eripärast saab lugeda Kaitsevägede
Ühendatud Õppeasutuste Toimetistes (4/2005) ilmunud artiklist: Alar Kilp,
«Religioon Ameerika Ühendriikide poliitikas». Artikkel on PDF-failina vaadatav
leheküljel http://www.ksk.edu.ee/est/toimetised/toimetised4  (klõpsake ikoonile «KVUOA_toimetised_4.pdf»).