Usuteaduse Instituut 60

Toomas Paul, dr, emeriitõpetaja, õppinud UKKs aastail 1960–1965.

Minu õpingute ajal ei olnud Usuteaduse Instituuti, vaid Usuteaduse Kõrgem Katsekomisjon ehk UKK.

Nimetus vastas ehk täpseminigi asjale – õppida tuli ise, ent see toimus vastavate õppejõudude juhendamisel, kes sesside ajal pidasid ka loenguid, andsid nõu ning võtsid vastu eksameid. Kuna enamus õppijaist ordineeriti üsna pea aseõpetajateks, st kõigi õpetaja õigustega vaimulikeks – ainuke piirang oli, et ei saanud enne praostiks kui rist kaelas –, ei olnud suurt kiiret eksamite sooritamisega ning mõni oli habemega üliõpilane.

Mulle tundub, et tolleaegne aseõpetajate institutsioon oli etem kui praegune massiline diakonite tegemine, kes täpselt samuti saadetakse iseseisvale tööle külapreestriks ning kellele mõne kuu kaupa antakse armulaua jagamise õigust ning kaasuse kaupa laulatamise luba (see viimane piirang tundub eriti veider).

Tollal ei olnud UKK-s kursuste süsteemi, igaüks õppis sellise tempoga, nagu tahtis ning tegi eksami siis, kui tundis, et on parajalt tark. Selleks ei pidanud ootama järgmist sessigi, vaid võis sõita õppejõule koju külla. Mõni õppejõud oli põhjalik ja nõudlik, nagu kirikuloo professor Hillar Põld, kes katsus läbi südame ja neerud ning mütsiga lööma tulnu pikemata tagasi saatis. Mõni oli väga mõistev ja leebe, nagu Evald Saag ja Ago Viljari (nemad olid ka dekaanid ja sel ajal sai soovija teha neile kõiki eksameid).

Ega see iseõppimine kerge olnud (juba need vanad keeled, milleta ei saanud eksegeesi eksameid  teha), aga kes stuudiumi läbis, võis ennast teoloogiks pidada. Teatavasti on autodidakti ja professionaali põhiline erinevus, et professionaal on pidanud õppima ka seda, mis teda ennast ei huvita, aga mis on vajalik tervikpildi jaoks.

Mu hilisem kogemus õppejõuna ja programminõukogu liikmena on mind teinud skeptiliseks vabaainete suhtes. Baasharidus jääb nadiks, kui kohe saab tegeleda üksnes sellega, mis meeldib. Aga veel lahjem on tulemus siis, kui ei olegi vaja olnud teoloogiat õppida, et saada religiooniantropoloogia magistriks.

Igal ajal on oma erinevused ja igale tundub tema õppeaeg meenutustes ilus. Igal juhul oli Eesti õnn see, et meil oli pärast sõda taoline õppeasutus. Võib-olla liigagi rangete nõudmistega praegu tagasi vaadates, aga seegi kuulus asja juurde. Esoteeriline ja eksklusiivne asutus, mille poole nõukogude seltsimees vaatas imetluse ja hirmuga.

Toomas Paul