Villem Reiman ja Kolga-Jaani kirik

Saja aasta eest tegi Kolga-Jaani tollane kirikuõpetaja Villem Reiman algust kiriku-uuendustega. Kirikusse telliti Riiast ainulaadne vitraažaken «Tulge minu juurde».
Villem Reiman (1861–1917), Eesti rahvuslik suurmees, ajakirjanik, ajaloolane, eestlase rahvusliku iseteadvustunde tuline ärataja, aktiivne ühiskonna- ja seltsitegelane, EÜS-i auvilistlane ja eelkõige Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku üks alustõdede rajaja, oli põhiametilt Kolga-Jaani kirikuõpetaja (1890–1917).
Villem Reimani tulek Kolga-Jaani oli seotud mitme takistusega, mis seisid kõigi ärkamisaegsete eesti soost kirikuõpetajate teel nende kohaotsinguil. Villem Reiman alustas tööd Kolga-Jaanis vaikselt ja süvenes esimestel tööaastatel olude ja inimeste tundmaõppimisele.
Oma sisemist aktiivsust avaldas ta ajalehtede veergudel ja tegudega väljaspool Kolga-Jaanit – eelkõige Tartu linnas, kus tegutsesid tema aate- ja võitluskaaslased ülikooli päevilt. Väga tihedad olid tema suhted Jakob Hurdaga, kelle juures Reiman oli Peterburis prooviaastal, kuni tolle surmani 1907. aastal.
Suurmees on Hurda kohta öelnud: «Ma ei tunnud kedagi Eestis, kelle poole ma suurema aukartusega oleksin üles vaadanud, kes mulle säravamaks eeskujuks oleks olnud, kui Otepää Hurt.» Jakob Hurda eeskuju julgustas Villem Reimani tegudele, mille vaimsetest viljadest ammutab aatelist tegutsemisjõudu kogu tänane eestlaskond.
Sajandivahetuseks oli Reiman muutunud tegusa pagasiga arvestatavaks autoriteediks, kes võis enesele lubada vastutust korraldada ümberkorraldusi ka rahva alateadvusse juurdunud ja põlistunud asjades ning küsimustes. Üks nendest oli suurejooneline pühakoja ümberehitus ehk kiriku-uuendus Kolga-Jaanis.
Pärast Liivi sõja aegseid rüüsteid ja katkulaineid ning sellele järgnenud ligi poolesaja aasta pikkust inimtühja vaikust Kolga-Jaani aladel oli XIV sajandil ehitatud kindluskabel armetus olukorras. Metsa kasvanuna olid temast säilinud vaid võlvitud kivimüürid.
Liivi sõja ajal arvatavalt aastal 1578 olla inimesed kiriku võlvidelt pelgupaika otsinud. Legend räägib, et jahimehed olla paksus metsas mäekünkal lõket teinud ja avastanud äkki, et seisavad kiriku võlvidel. Veel 1778. aastal olla Odiste külas Ottimatsi talus üks härja ike kasutusel olnud, mis kiriku lae võlvil kasvanud kasest tehtud. See ese viidi hiljem Raadile Eesti Rahva Muuseumi, kus see hävis muuseumi põlengul.
1623. aastast pärinevad andmed ütlevad, et kirik on ilma katuse, akende ja usteta. Katoliku ajal oli kirik Põltsamaa abikirikuks. Alles 1639. aastal tõstis Põltsamaa lossiomanik Hermann Wrangel ta iseseisvaks kirikuks ja määras kohale esimese luterliku õpetaja. Selle akti mälestuseks olla altaritaguse akna sees ka vastav kiri seisnud umbes aastani 1860.
1641. aastal ehitati puitkatus. Aastaks 1668 renoveeriti kirik, krohviti ja lubjati ning pühakoda sai endale barokse sisekujunduse. 1796 ehitati uus käärkamber ja vanad rõdu kandvad puusambad asendati kivisammastega. 1742 tehti kirikule laudadest katus ning 1875 püstitati läänetorn (kõrgus 45 m). Haruldane on tänini püsiv tornikiivri puidust kimmkate.
Villem Reiman otsustas XX sajandi alguses kiriku ilmet muuta. Tema eestvedamisel tehti kirikule aastal 1903 põhjalik remont, laiendati aknaid, ehitati ümber käärkamber, laudkatus asendati madalama tsinkplekist katusega, rõdu kandvad kivisambad asendati malmsammastega, tornis ehitati uued laed ja trepid. Seetõttu tuli orelilõõtsa asendit ja ka orelit tõsta. Riiast, Ernst Tode töökojast telliti altarivitraaž «Tulge minu juurde» (1903), mis on ainulaadne Eestis. 100aastane vitraaž on haruldaselt hästi säilinud. Lähim analoogne vitraažaken asub Riia Toomkiriku altaritaguses aknaorvas ja on Kolga-Jaani vitraažiga hämmastavalt sarnane.
Remondi käigus ehitati paremale poole uus kantsel, millega võideti kirikusse ruumi ja õpetaja sai jutluse ajal kõigile kirikulistele nähtavaks. Kantsli toomisega paremale poole säilitati keskaegsed seinaniššid. Samal 1903. aastal muretseti Riiast marmorist altariplaadid.
Kogu remondi jaoks võetud laenu suutis Villem Reiman tagasi maksta juba 1906. aastaks. V. Reimani algatatud uuendustööde käigu, altaritahvlite ning vitraaži kohaletoimetamise kohta peetud üksikasjalik vihik on säilinud ja eksponeeritud Villem Reimani mälestustoas Kolga-Jaani pastoraadis.
Tänaseks on endisest sisustusest säilinud nõukogude ajal tugevalt kannatada saanud vana barokkaltar aastast 1681, mis on konserveerituna eksponeeritud kirikus, ja üksikud detailid kantslist ning fragmendid kantslimaalingutest.
2001. aastal restaureeriti ja riputati taas kirikusse üles Eesti vanim dateeritud barokne kroonlühter aastast 1750. Enne Liivi sõja aegsest perioodist on ime läbi säilinud altarikrutsifiks umbes 1380. aastast, Ida-Preisi koolkonna töö. Omapärased on orelivääri Vana Testamendi teemalised maalingud (J. G. Kühle, 1771). Säilinud on ka mõni vana kirikupink.
Kahjuks pole tänini leitud ülesvõtet kiriku endisest siseilmest. Aimu saab sellest vaid uduselt trükipildilt 1939. aasta Eesti Entsüklopeediast.
Praegu poleks taolist kiriku-uuendust võimalik ette võtta. See tekitaks kindlasti ärevustormi muinsuskaitselise suunitlusega inimestes ja asutustes, ent ajastu konteksti asetatuna on see mõistetav ja tehtu on Jumala lähedalolu pakkunud tuhandetele inimestele terve sajandi jooksul.
V. Reiman oli edumeelne kogu Kolga-Jaani suhtes tervikuna, et see saaks rohkete elanikega asulaks. Kuni 1912. aastani oli Kolga-Jaanis kirik, õpetajamaja ja majapidamishooned, ümberringi kirikumõisa põllud ja mõni üksik talupidamine. Viis aastat heitles V. Reiman kirikukonvendiga, kuni see otsustas 27. novembril 1912. a eraldada kirikumõisast 65 ehituskrunti.
Nii kerkis Reimani elupäevil kiriku lähikonda hulk maju. Kui Kolga-Jaani kihelkonnas XX sajandil algas majanduskultuuriline ühistegevus, siis tuleb seda seletada ainult V. Reimaniga. Ta ei olnud ainult kultuuritegelane ja õpetaja, vaid ka tulihingeline majandusmees. Tema teotsemise tõttu eksisteerib tänane Kolga-Jaani alev ja kirik seisab sõna otseses mõttes keset küla.
Ants Tooming,

Pühendatud ainulaadsele vitraažaknale
Pühapäeval Kolga-Jaani kirikus alanud kuulutusnädal päädib eeloleval pühapäeval ettekandekoosoleku ja sellele järgneva armulauaga jumalateenistusega, mille liturgia on muusikasse seadnud õpetaja Mart Jaanson.
Selle nädala igal õhtul kell viis jutlustavad kirikus erinevad EELK vaimulikud ja musitseerivad muusikud. Esmaspäeval teenisid kogudust kohalik õpetaja Ants Tooming ja Kihelkonna koguduse õpetaja Rene Reinsoo; ansambel Trsikele esitas Kolga-Jaani vaimulikke rahvalaule oma uuelt CD-lt.
Kuulutusnädal on pühendatud kiriku ümberehituse ja altarivitraazhi 100. aastapäevale. Ainulaadse Ernst Tode vitraazhakna «Tulge minu juurde» tõi Riiast Kolga-Jaani Villem Reiman hobuvankril. Vitraazhaken ehib ka selle aasta kirikukalendri esikaant.
EK