Küll Taevaisa muretseb
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Päevateema ja palve / Number: 22.oktoober 2003 Nr 43 /
Tee mind terveks, Issand, siis ma saan terveks; aita mind, siis ma saan abi!
Jr 17:14
Ma ei teadnud lapsepõlves Jumalast suurt midagi. Olin oktoobrilaps ja pioneer, klassis aktiivne ja tegus. Olen ka liiga noor selleks, et olla kogenud aktiivset ja ründavat ateistlikku kasvatustööd. Ma ei mäleta, et oleksin Jumala olemasolu üle arutlenud, küll aga mäletan palveid, mida palusin, kui ei jõudnud kokkulepitud ajaks koju või olin mõne pahateoga hakkama saanud: Jumal, kui sa oled olemas, siis tee nii, et keegi seda ei märkaks! Tee nii, et ema ei vaataks veel kella! Tee nii, et keegi ei märkaks, millega olen hakkama saanud.
Mõnikord tundus mulle, et neid palveid võeti kuulda, teinekord ei olnud neist loomulikult mingit abi… Praeguseks olen kindel, et needki «oktoobrilapselikud» palved on oluline osa minu kristlasekskasvamise teel, sest kogesin nendegi lihtsate ja «moraalselt kahtlaste» palvete läbi, et Jumal on olemas ja ta on usaldatav. Kogesin «võib-olla olemasoleva Jumala» abi.
Selle nädala juhtsalmis kõlab usaldus. «Kui Sina, Jumal, mind tervendad, siis ma saan terveks; kui Sina mind aitad, siis ma olen aidatud!»
Võime lahti lüüa Piibli ja targad raamatud ning uurida prohvet Jeremija elu. Neist vähestest faktidest, mis läbi ajaloo on meieni kandunud, näeme, et Jeremija pidi sageli küsima: «Miks, Issand? Miks sa teed minuga seda, mida sa teed?» Ta koges kaotusi, pettumusi, ahastust ja siiski palvetas kindlalt: «Kui Sina Jumal, midagi teed, siis see on hästi tehtud!»
Kuidas sünnib niisugune kadestamisväärne usk ja usaldus? Läbi kogemuse, läbi aja, läbi palve ja mõtiskluse, läbi kannatuste ja läbi lohutuse leidmise. Õigupoolest võib ütelda, et need on vaid vähesed võimalused. Kuidas see sünnib, on Jumala saladus.
Tunnen üht 80aastast vanatädi, kes elab nüüd juba seitsmendat aastat üksi oma majakeses, kaugel naabritest ja lähimast asulast. Lapsi tal ei ole. Tema mõlemal silmal on kae ja pärast mitut lõikust näeb ta vaid valgust ja varje. Kui küsisin, kuidas ta omadega hakkama saab, oli tema kiire ja kindel vastus: «Lapseke, ära sina selle pärast küll muretse, küll Taevaisa muretseb!» Kui ta oli mulle veel julgustuseks vallatult naeratanud, suundus ta kepiga teed kombates põllule. Porgandeid harvendama.
Imetlen tema usaldust. Kadestan tema julgust ja püüan omalt poolt kõik teha, et ta kogeks Jumala abi ka ligimese läbi. Et ta võiks igal päeval olla Jeremija kombel kindel: Jumala abiga olen hingelt terve ja ihult aidatud.
Kristi Sääsk