80 aastat tagasi. September 1928

Jätkus mõttevahetus kirikumuusika olukorra üle. Teatavasti jäeti 1928. aasta üldlaulupeolt vaimulik laul välja.
Kirikuringkonnad olid solvunud, ähvardati kirikukooride eemalejäämisega üldlaulupidudelt. Kuid vastased ei lasknud end heidutada: kirikukoorid ei mõjuta laulupidu, neid on vähe ja needki enamasti kehvas seisukorras.
Kursused köstritele ja organistidele
Kirikumuusika kritiseerijatega ühines ka põline kirikumuusik prof August Topman. Temagi leidis, et enamikus kogudustes on muusikaelu söötis. Sageli kohtab kirikutes halba orelimängu. Koraali mängimisega saadakse veel kuidagi hakkama, kuid eel- ja järelmänguga on lugu paha, paarist akordist arvatakse küll olevat.
Veel halvem olevat lugu kooridega. Suur osa kirikuid on hoopis ilma koorita. Suurte pühade ajal päästab olukorra mõni lähedal asuv ilmalik koor. Topman pidas vajalikuks korraldada kursusi organistidele ja köstritele.
Kirikumuusika elavdamiseks otsustati järgmisel suvel koos kirikupäevaga korraldada Tartumaa vaimulik laulupäev. Eeltööd olid juba käimas. Koguti raha nootide ostmiseks.
Selgus, et näiteks Pärnu Eliisabeti 2. pihtkonna eelarves leidus juba mitu aastat suurem summa nootide muretsemiseks ja hääleseadeks. Kirikukooride tegevuse elavdamiseks olevat tarvilik mitte piirduda ainult vaimuliku lauluga, vaid võetagu õppimiseks ka ilmalikku muusikat.
Uued laulud
Lauluraamatu komisjonile oli alus pandud juba 1922. aastal. Siin andsid tooni pastorid H.-B. Rahamägi, H. Wühner, A. Habicht, E. Tennmann ja J. Lattik ning köstrid K. Lampson, H. Anniko ja A. Eilart. 29. septembril oli komisjoni juhatuse järjekordne koosolek.
Vaadati üle, kui palju on üleskutse peale saadetud uusi vaimulikke laule, ja neid oli palju: G. Kiviste Narvast oli saatnud 272 laulu, praost J. Jalajas Narvast 79 laulu, õpetaja W. Nerling Varblast 41 laulu. Kokku 626 laulu ja 87 luuletust.
Komisjon jõudis arusaamisele, et nende ja juba avaldatud «Vaimulikkude laulude» koguga tuleks käsile võtta lauluraamatu revideerimine ja uue tegemine. Otsustati, et laule olgu pigem vähem, kuid need olgu head.
Seni ainus kirikukool-gümnaasium – Tallinna Kaarli koguduse gümnaasium sai 10aastaseks. Koolile pandi alus Saksa okupatsiooni ajal 1918. aastal, et võimaldada eestikeelset õpet ja kasvatust kiriku kaitse all. Ettevõtte algatajad olid pastorid A. Kapp ja F. Stockholm.
Avamisel 30. septembril 1918 oli nimekirjas 203 poissi-tüdrukut. Aastate jooksul oli see arv kerkinud 400–600ni. Lõpetajaid oli 10 aasta jooksul algkoolis 433, keskkoolis 133, koolis õppijaid aga ligi 3000. Sel ajal töötas koolis 29 õpetajat.
Kaarli kooli aktus
Aastapäevaaktuse altarikõne pidas A. Kapp Taaveti laulu nr 75 salmide 1–10 alusel. Mõjuva kõne hariduse hädadest ja sihtidest pidas kooli direktor L. Raudkepp (fotol). Õnnistati lastevanemate kingitud lipp. Koor laulis Johannes Jürgensoni (Juhan Jürme) juhatusel kooli hümni, mille teksti oli pidupäevaks luuletanud L. Raudkepp.
Kaunilt kõlas laste laul ka kooli lauluõpetaja I. Ilusa (Ida-Johanna Ilus-Kahu töötas Kaarli eragümnaasiumi muusikaõpetaja ja koorijuhina 1928–36) juhatusel ja kooliõpetaja prl M. Langi mõjuv soololaul.

23. septembril tähistas Gustav Kommusar oma 25aastast köstri ja 40aastast kooliõpetaja ametijuubelit. Mõlemal põllul oli Kommusare siht olnud kasvatada ausaid, kõlbelisi ja usklikke inimesi. Ta oli hea pedagoog, suur töömees, väsimatu organiseerija ja vaimukas kõnemees. Kui kõrgelt teda hinnati, tuli eriti ilmsiks jumalateenistusel ja sellele järgnenud koosviibimisel, millest võttis osa sada inimest.

See oli suurpäev Torma kogudusele. Tänujumalateenistuse laululehtedel oli juubilari elulugu. Esinesid laulu- ja pasunakoor. Palju oli kingitusi ja tervitusi. Kogudus kinkis oma teenekale köstrile ketiga kuldkella. Vaatamata kõrgele eale jätkas G. Kommusar töötamist Torma köstrina ja algkooli juhatajana.
Kirikud remonditud
Lõppes Saarde kiriku remont. Suve jooksul oli parandatud katus, pandud uus põrand, seintele lisatud laudvooder. 2. septembril aset leidnud kiriku taassisseõnnistamise kõne oli praost W. Schultz üles ehitanud pühakirja tõele: «Kui Jehoova ei ehita koda, siis hoone ehitajad näevad vaeva ilmaaegu.» Kauni altarikõne pidas kohalik õpetaja H. Torrim. Jutlustas A. Grünberg (August Arumäe) Pärnust teemal «Kui armsad on Su hooned, vägede Jehoova».
Jumalateenistust kaunistas koguduse laulukoor köster Otstaveli juhatusel, orel oli Pärnu organisti E. Soodla hoole all. Rahvast oli tulnud murdu.
Ka Sangaste kirik tuli pärast remonti uuesti avada. Pidulik jumalateenistus oli 30. septembril. Altarikõne pidas praost F. Ederberg, jutlustas prof J. Kõpp. Muusika eest hoolitsesid Vaalu segakoor, E. Lipand (laul) ja Kiris (orel). Halbadele teedele vaatamata oli siingi kirik rahvast täis.
Koguti raha surnuaia heaks
Õnnistati muudki peale kirikute. 23. septembril pühitseti sisse Rapla aleviku kuue­klassilise algkooli uus maja. Talitust toimetasid siin Harju praost Thomson ja Juuru preester.
30. septembril oli Säde seltsi aias Valga Luke koguduse uue surnuaia soetamise heaks näitemüük ja loterii-allegrii. Puhastulu oli ligi 270 kr. Hoolitsetud oli ka ürituse vaimlise külje eest: õpetajaameti kandidaat Taul Tartust kõneles teemal «Kas tohib tõsine ristiinimene osa võtta poliitilisest elust». Muusikat tegi sellel näitemüügil Valga Kaitseliidu orkester.
26. septembril said tallinlased Niguliste kirikus kuulda Magdeburgi toomkoori laulu. Ettekandel oli suur hulk vaimulikke töid, millest kõige suuremat huvi pakkusid siin veel vähe esitamist leidnud Palestrina ja Heinrich Schützi motetid. Kõige ilusamad olid sopranit ja alti laulnud poiste hääled. Haruldase puhtuse ja arusaamisega esitasid nad J. S. Bachi kõige keerulisemaid polüfoonilisi a cappella teoseid. Ajaleht Vaba Maa leiab isegi, et just poiste hääled sobivad kõige rohkem vaimuliku muusika esitamiseks, sest «neil puudub see naiselik, ilmalikku armastusetundmust äratav kirgline vibratsiooni toon, mis ikka naishäälele omane on».
Kontserdil osales tšellist B. Hermann Berliinist, kes vabalt, peene tõlgitsusega J. S. Bachi raske soolosüidi C-duur ette kandis. Veel esitas ta Andante Haydni tšellokontserdist, «ilmutades cantileenis väga ilusat, kuid mitte suurt tooni». Publikut oli sellel kontserdil rohkesti.

Mati Märtin