80 aastat tagasi. Jaanuar 1929

«Kiriku kohta julgen ütelda, et tema heade lootustega võib ettepoole vaadata,» kirjutas uue aasta alustuseks prof Hugo Bernhard Rahamägi.
«Kristlik kirik võib seda ikka teha, kui meie meele tuletame seda, mida hiljuti üks kiriku sõber kirjutas: «Kui juba kirik peab Jumala tahtmise põhjal maa peal olema, siis ei ole ta mitte inimeste poolt nende usuliste huvide harrastamiseks loodud organisatsioon, vaid on Jumala oma asutus, Jumala auks ja Jumala tahtmise tööriistaks.»»
Teenekas kirikumees leidis, et meie evangeelne luterlik kirik on vaatamata mitmelt poolt lähtunud kallaletungidele endale kindla aluse loonud ning loodab, et eeloleval aastal muutub kiriku ja riigi vahekord veelgi paremaks, kuid kirik ise peab unustama härraskiriku jooned, mis vahetevahel esile kipuvad kerkima.
Loengud kirikumuusikast
Kirik oli aga otsustavalt käsile võtnud vaimuliku muusika edendamise. Usuteaduskonna dekaani ettepanekul tehti prof August Topmanile ülesandeks 1929. aasta esimesel poolel pidada loenguid ja teha vastav praktikum XVII–XVIII sajandi kirikumuusikast. Plaanis oli ka kolmeaastase kirikumuusika kursuse sisseviimine oreliklassi kõrvalharuna.
Õppeaineist olid kavas klaveri- ja orelimäng, koorijuhtimine, muusikateooria, laulmine ja köstri ametis vajalik sõna kuulutamine. Vastu kavatseti võtta 12 õpilast, kes oleksid koguduse liikmed ja vähemalt 18 aastat vanad. Nõutav oli muusikaline kuulmine, nooditundmine ja lauluhääl. Praktikakohaks orelimängus ja koorijuhtimises pidi saama Tallinna Toomkirik.
Alustada taheti sügisel 1929. «Loodame sellest ülesandest suurt äratust ja ergutust meie vaimuliku muusika alal,» kirjutab prof Rahamägi ja lisab: «Ehk hakkavad siis meie vaimulikud vahet tegema selle vahel, mis juba stiililiselt teatud ettevõtetesse, korraldustesse, näiteks n.n. kontsert jumalateenistusse, sünnib ja mis mitte.» 
Ehk siis sama probleem mis praegugi: milline muusika sobib kirikusse ja milline mitte?
Hääl vajab seadmist
3.–6. jaanuarini leidiski Pärnus aset kirikumuusika kursus, millega taheti anda täiendavaid teadmisi luteri kiriku köstritele ja organistidele. Eliisabeti kiriku õpetaja Grünberg võttis asja tõsiselt, koondas Pärnusse neljaks päevaks peaaegu kõik praostkonna kirikumuusikud, juhendajaks August Topmani, ja andis tarvitada kiriku vastvalminud suurepärase oreli.
Töötati terve päev kella 10–20ni lühikese lõunavaheajaga. Kursused lõppesid kolmekuningapäeval kontsert-jumalateenistusega, kus õpetaja Grünberg kõneles «ülimõjurikkalt» meie kirikuaasta armsamatest koraalidest, mida kõne vahel mängiti orelil.
Laulis koguduse koor A. Topmani juhatusel. Kirik oli kuulajaid viimase platsini täis. Kursusest võttis osa 10 köster-organisti ja rahvakooli õpetajat.
Muusikalise hariduse, nimelt häälekultuuri pärast tundis muret ka tollane laulu asjatundja Leenart Neuman. Ta rõõmustab, et «paremad koorijuhid on arusaamisele tulemas, et muusikalisest seisukohast laul häälekultuurita puudulik ja vaesevõitu on; kirikuõpetajate hulgas ei põlga ärksamad 60-kilomeetrilisi maantee sõitusid, et iga nädal linna ilmuda häälekultuuri saamiseks. Mitmed laulukoorid, kes mõni aasta tagasi häälekultuuri üle kahtlevalt muigasid, ei taha nüüd ise enam häälekultuurita läbi saada.»
Kogenud hääleseade õpetajaid jätkus aga vaid muusikakoolidesse tulevasi lauljaid õpetama. Kust saaksid õpetust tulevased õpetajad, pastorid ja kõnemehed? Neuman leiab, et seda võiks teha õpetajate seminarides, samuti ülikoolis.
Vaimuliku muusika levikust Venemaal
2. jaanuaril meenutati hea sõnaga eestlasest muusikakirjastajat Peeter Jürgensoni tema 25. surma-aastapäeval. Olles Tšaikovski teoste peamisi kirjastajaid Venemaal, läks tal korda astuda suure kultuurilise tähtsusega samm vaimuliku muusika kirjastamise alal.
Nimelt oli olemas vana, veel Aleksander I antud ukaas, millega keelati trükis avaldada ja kirikutes tarvitada sellist vaimulikku muusikat, mida ei olnud heaks kiitnud tollane juhtiv vene kirikumuusik, tõeline riiginõunik Bortnjanski. Sellele tuginedes takistasid keiserliku kapelli direktorid vaimuliku muusika kirjastamist, sundides nii ostma kapelli enda väljaandeid.
Jürgenson avaldas aga oma kirjastuses Tšaikovski «Liturgia», kutsudes sellega välja kohtuprotsessi, mille võitis, sest Bortnjanski, kelle nõusolekut ukaasi järgi vajati, oli juba 53 aastat surnud. Tänu Jürgensonile sai nüüd ka vaimulik muusika Venemaal laiemalt levida.
Muusikalehel viies sünnipäev
Eestis sai aga viieaastaseks Muusikaleht, mis oli ka vaimuliku muusika tegijate peamine lugemisvara. Oma selle aasta esimeses numbris avaldas ajakiri Mart Saare 14. detsembril 1928 valminud koorilaulu «Sa püha, kallis Jeesuke». Lisaks sellele teatas Postimees, et Muusikalise Hariduse ja Kultuuri Edendamise Selts Tartus hakkab välja andma Eesti Muusika Kuukirja.
Ülesandeks võeti peegeldada meie tähtsamaid muusikasündmusi ja levitada teadmisi helikunsti kohta. Omaette osa pidi uues ajakirjas saama aga vaimulik muusika. Juba ajakirja esimeses numbris kirjutab dr August Paris kirikumuusika arenemissuundadest, toonitades, et kirikumuusika peab peale muu olema ka rahvuslik: «Ainult sel korral, kui kirikumuusika on omane rahva hingele, suudab ta ennast täiel määral maksma panna.»
Autor tugineb siin kirikuisa Martin Lutheri tõekspidamisele koraalimuusikast, mille järgi koraal peab vastama koguduse ausaamisele ja hingelaadile. Ainult siis tungib ta uskliku südamesse. Kui muusika jääb võõraks rahva hingele, võõrdub rahvas kirikust. Selle vältimiseks peaks aga ülikooli usuteaduskonna juures kindlasti olema kirikumuusika professuur.
Suletud kool ja juubelikontsert
Kuid üks kool, kus orelimängugi sai õppida, lõpetas oma olemasolu. 29. jaanuaril müüdi Tartus August Nieländeri muusikakooli viimast vara töötajate, kellel pikemat aega oli palk saamata, nõudel. Asjast huvitatud muusikuid ja ärimehi oli ilmunud rohkel arvul.
Samal päeval sai prof Juhan Aavik 45aastaseks. Polnud just juubel, kuid tol ajal oli kombeks selliseidki tähtpäevi meeles pidada. Estonia Muusika Osakonna segakoor andis sel puhul päevakangelase juhatusel kontserdi. Kuigi tema populaarseim laul «Hoia, Jumal, Eestit» ootas alles kirjapanemist, olid Aaviku teened kirikumuusika alal juba märkimisväärsed.
1911 oli ta juhatanud Cherubini «Reekviemi», 1913 Haydni oratooriumi «Loomine» ja 1914 Mozarti «Reekviemi», millele hiljem Estonia Muusika Osakonna päevil lisandusid juba teisedki vaimulikud suurvormid nagu Mendelssohni «Paulus», Cyrillus Kreegi «Reekviem» ja Artur Kapi oratoorium «Hiiob». Kirikumuusikuna oli ta kasutanud ka oma trompetimängimise oskust (lõpetanud sellel pillil Peterburi Konservatooriumi 1907).
Leenart Neuman meenutab üht nende ühiskontserti Tartu Maarja kirikus koos Mart Saare ja Peeter Pennaga, kus Aavik esitas aaria «Mu uskuja süda, nüüd laula ja kiida» J. S. Bachi «Nelipühi kantaadist», samuti pastor J. Kõpu lahkel loal antud kontserti Laiuse kirikus.
Misjoniteenistus raadios
13. jaanuaril oli Tallinna Kaarli kirikus misjoni jumalateenistus. Altaris teenis õpetaja Sommer, jutlustasid õpetaja Pallon Rakverest ja misjoni juhataja Põld. Teenistus edastati raadio teel. Õhtul oli Eesti Misjoni Seltsis Lai tn 5 perekonnaõhtu. Kavas olid kõned misjonitööst, soololaulud ning tšello- ja klaveripalad.
22.–24. jaanuaril oli Tartus Vallikraavi 16 asuvas Pauluse kiriku leerisaalis usuteadlaste järjekordne konverents. Ettekandega köster-organistide ettevalmistamisest ja aruandega liturgilise komisjoni tööst esines prof August Topman. Liturgiline komisjon töötas parajasti jumalateenistuse uue muusikalise korra kallal.
Uskumatu küll, aga isegi meie kontrabassivirtuoos Ludvig Juht esines vaimuliku kavaga. Tallinna Jaani kirikus aset leidnud kontserdil olid kaastegevad sopran Amanda Juht, meie esimene harfimängija Sinaida Valk-Bog­danovskaja ja organist Lydia Terkmann (Tiiu Targamaa). Kava oli mitmekesine, sisaldades Bachi, Händeli, Griegi, Bruchi, Artur Kapi ja Ludvig Juhti enda loomingut.
Rakvere luteri kirikus esines kohalik apostliku õigeusu kiriku koor. Kaastegevad olid S. Smirnov-Kahn (sopran), J. Stepanov (tenor), M. Ponomarjov (bass) ja organist Kasimir Shypris (Zypris).

Mati Märtin