* * *

Vana on olnud,
uus on tulnud.
– Ons tõesti tulnud?
Kõdu loovutab elule teed.
– Jah, on tulnud!
Mina ei suuda veel mõista,
aga tahaksin.
Mida vaadates kogen või näen?
Muutunud ilmas on ilmast ilma
ülesse, kõrgusse, kõiksusse tõus,
ääretu ilma silma.
Meel meeletult mõikab
ja igatsusest kaasa hõikab
kõikväelise ümina lainel,
vabanend painest, ainest,
sest kaduvast kõdust,
sureva lootuse väsivast räbust.
Siis, uuesti tõustes, ei olegi enam
vaja otsida sihti, mis parem ja kenam,
mis kannaks ja annaks
elule mõtte või sihi.
Kuid – praegu siiski veel pihin:
Hing, meel on tulvil aimust,
ei enamat valda
ja seepärast elan ikka veel Sinu Vaimust.

Naatan Haamer