* * *

On kohtumisi me radadel inimestega, kellel olid kord unenäod, mis kandsid unistusi, nüüd aga unustusi. Me pelgame neid, sest nad on me jaoks liiga hallid ja rasked. Nad satuvad me teele, kuid meie ei taha sattuda nende teedele.
Nende silmad ja mõtted justkui määrivad meid, sest nende sära on palju sügiseid tagasi kustunud ja tuhaasemes pole õige ammu enam tunda isegi vaevu hõõguva söe lootust.
Palun Sind, juhata mu sammud lootuse radadele, teedele, mis viivad hoolivuse ja suuremeelsuse paikadest läbi. Näita, palun, kaastunde õitsevat nõlvakut, pealehakkamise päikeselaiku ja kaasas käimise laulvat orgu. Üle eelarvamuste vee, ülbuse vajuva pinna ning nõutuse jäätmaa kanna mind!
Süüvides nüüd, hämmastun Su ilust ja valvan Su rikkuse hommikut, sest olen vastu võtnud enam kui tagasi andnud. Sina elad meis elusamat elu ja oled meile, Sinu loodule, kõikide teede kaaslane ning Karjane.

Arho Tuhkru