* * *

Üksik puu, lagedal väljal
külmade tuulte räsida.
Kasvab ta visalt ja jõudnud
neist tuuleiilidest väsida.

Halastust anub ja murega pärib:
milleks, oh milleks see kaljunukk
koduks mul pandi, kõik elav siin hävib,
mindki ees ootamas kindel on hukk…

Jumala armuta pole ta siiski,
kaljusein vangis hoiab ta juured,
sügavalt mullapõuest ei tiri
välja teda ka karmimad tuuled.

Kevadel uuel taas paisutab pungi,
lehtedest varju saab kurnatud võra,
sirutab juuri, saab mullale ligi,
kosub ja rõõmustab sellest, et elab.

Daisy Lappard