* * *

Mäletan, kui sündisid mulle. Mäletan Su sügavtummiseid sädelevaid silmi ja veidi hämmeldunud pilku. Osati pahur ja üllatunud, ometi nii loomulik kui vihmasadu või helveste langemine maale.
Ja ööd ja päevagi mäletan, Sa mu elu Issand, mis täidetud lõputu ning hoomamatuga, mu Imeline. Mu rõõmud on kui pehmed puuvilla pilvevalged pallid, mis ehtimas koormakandja turja, ja sidumisnöörid on kaunistatud taevasiniste emailitud pronksripatsitega. Malahhiitrohelised nööbid hoiavad mu tänuga palistet kuuehõlmu, mu Imeline.
Su taeva all seisan ja Su sünni juures, palgest palgesse mäekristalses hetkes, mis oli, on ja jääb ajatust ajasse, nüüd ja praegu. Alati!

Arho Tuhkru