* * *

Koon sulle ülevalt alla oma hommikust pika valge kanga, mis ilusaim härmatiskandeis ja helberõõmus mu sees.
Annan sulle palgeis valgeis lumise, tantsivaist pakaselilledest palistet narmarätiku, mis kauneim su pilgule ja meelele sees.
Sõlmisin tuisulõimed kanged vilkuvaks looks, need teed valgeks su eel; ja hiilgavaiks kui jääehteis keed.
Kahvatu ootuse aeg, kauneimas võluilmes, luuvalges rüüs, kus hõbehelin on tujujooneks paelte sees ning märgiks su teel.
See on mu kingitus sulle, lahkes uhavas tuisus ja jääroosides põsel, heljuvas looris helab ööst öösse suur kuu.

Arho Tuhkru