Buenos Airese vaikses ja rohelises Vicente Lopezi linnaosas, otse presidendipalee müüri taga seisab troopiliste puude all valge modernne, kuigi mitte väga uus kirik.

 

Tegemist on reformatsioonikirikuga, nagu teadetetahvlil hispaania keeles kirjas. Kui sisse astud, märkad ühel pool sissekäiku Argentina lippu, teisel pool tervitab aga tuttav sinimustvalge.

See, et Põhja-Ameerikas on mitmeid suuri eesti kogudusi, on kodumaalgi üldiselt teada. Kuid kaks E.E.L.K. kogudust on ka Lõuna-Ameerikas: üks Brasiilias São Paulos ja teine Argentinas Buenos Aireses. Viimane neist tähistab 7. juulil oma 50. sünnipäeva.

Majanduslikel põhjustel

Eestlaste kogukond Argentinas koosneb peamiselt sõjapõgenikest ning nende järeltulijatest – Teise maailmasõja ajal Eestist Rootsi ja Saksamaale põgenenud rändasid pärast sõda edasi ülemeremaadesse, sealhulgas Argentinasse. Tollal oli Argentina majanduslikult heal järjel, nii liitlastele kui teljeriikidele toidukraami eksportides oli kukkur suureks paisunud. Argentinasse rändama ajendas eestlasi ka hirm, mis süvenes paljudes pagulastes pärast seda, kui Rootsi balti sõjamehed Nõukogude Liidule välja andis.

Põgenikud leidsid Buenos Airesest väikese eesti kogukonna, mis oli tekkinud juba 1920ndatel aastatel. Enne sõda oli eestlasi vähesel määral saabunud Argentinasse peamiselt majanduslikel põhjustel. Buenos Aireses oli loodud Eesti Selts juba aastal 1924. Muuseas, üheks Buenos Airese eesti kogukonna võtmefiguuriks oli 1920ndatel aastatel helilooja Mihkel Lüdig.

Koguduse sünd

Kirikukogudust nn vanadel eestlastel ei olnud – see loodi alles pärast Teist maailmasõda uute põgenike algatusel.

Koguduse alguskuupäevaks loevad Argentina eestlased 7. juulit 1957, mil El Rededori luteriusu kirikus Villa Parquesis (Buenos Aires) pidas esimese eestikeelse teenistuse Karl Laantee, kes oli määratud uue koguduse õpetajaks ning nädal varem Argentinasse saabunud. Mees, kes oma pikal vaimulikuteel teeninud E.E.L.K. kogudusi ka Rootsis ja Kanadas ning oma elu viimased 15 aastat Eestis elas ja käesoleval kevadel igavikuteele asus. Muusikalise osa eest kandis esimesel teenistusel hoolt kohalik Estonia segakoor.

Kirikuelu Buenos Airese eesti kogukonnas läks käima täie hooga. Esimene koguduse leerilaste õnnistamise jumalateenistus toimus El Rededori kirikus 25. mail 1958. Kirikuelu Argentinas oli tihedalt seotud sealsete eestlaste eluga. Näiteks õnnistas õpetaja Karl Laantee 7. detsembril 1958 gaidilipkonna Linda Argentinas lipu. Kiriku naisring korraldas kootud esemete moenäitusi.

Kogudusel ei olnud oma kirikuhoonet. Tänu Põhja-Ameerikast saadud toetusele tekkis aga peagi võimalus kirik ehitada. Uue kiriku maa-ala õnnistamise jumalateenistus toimus 27. märtsil 1960 Buenos Airese kaunis rohelises linnaosas Vicente Lopezes.

Uue kiriku nurgakivi õnnistati 27. novembril 1960 ja juba järgmisel aastal oli kirik valmis. 13. augustil peeti avamisjumalateenistus – see toimus hispaania keeles, sest Buenos Aireses on teisigi luterlaste kogudusi – sakslaste, ungarlaste, rootslaste, soomlaste, ka argentiinlaste kogudused, ning külalisi oli avamisteenistusele saabunud hulgaliselt.

Kuid juba nädal hiljem, 20. augustil 1961 toimus kiriku õnnistamise eestikeelne pidulik jumalateenistus. Ja nagu tunnistavad teenistusest tehtud fotod, oli kirik puupüsti rahvast täis.

Kolmas leerilaste õnnistamise jumalateenistus peeti juba uues kirikus 3. märtsil 1962 ja nüüd sai uuest kirikuhoonest kohaliku eesti elu keskus.

Aktiivsed suhted

Et tegemist oli misjonikirikuga, vahetusid koguduse õpetajad üpris tihti. Karl Laantee lahkus suvel 1962 ja sügisel saabus Buenos Airesesse eesti koguduse õpetajaks Hugo Jaanus. Õpetaja Jaanus viis läbi esimese ristimistalituse uues kirikus. See toimus 29. detsembril 1963.

Üks lapsukese ristiemadest oli saabunud muide Brasiiliast. Sealse eesti kogukonnaga suhtlesid Argentina eestlased neil aastatel ja ka edaspidi aktiivselt. Näiteks hiljem, kui Buenos Aireses kogudus tähistas oma 10. aastapäeva, kinkis São Paulo eesti kogudus talle risti Jeesuse kujuga. Ühiselt Brasiilia eestlastega toimusid noorte skaudi- ja gaidilaagrid.

Kuid ka Kanada, USA ja Rootsi eestlastega olid kontaktid tihedad: palju telliti neilt maadelt pagulasajakirjandust, peeti kirjavahetust, käidi üksteisel külas, teistest eestlaste asumaadest leiti koguni elukaaslasi. 1960ndatel siirdus suur hulk Argentina eestlasi elama Põhja-Ameerikasse.

Õpetajad vahelduvad

Ka kirikuelu Argentinas oli osake pagulaskiriku elust. Suureks sündmuseks kujunes 1965. aasta aprillis peapiiskop Johannes Oskar Lauri külaskäik Argentinasse. Kontaktid ei katkenud ka koguduse esimese õpetaja Karl Laanteega. Näiteks 30. aprillil 1967 toimus pidulik jumalateenistus tema külaskäigu puhul Buenos Airesesse.

Samal aastal vahetus taas koguduse õpetaja: Hugo Jaanus lahkus ning tema asemele asus Tõnis Nõmmik, kes oli 6. augustil 1967 ordineeritud Montreali Jaani koguduses. Tõnis Nõmmik jäi Buenos Airese koguduse etteotsa kuni 1970. aasta kevadeni ning oli hiljem koguduse hooldajaõpetaja.

Õpetajad vaheldusid, kuid kogudus arenes omasoodu. Tihedad olid suhted Argentina Eesti Seltsiga – üheskoos tähistati Eesti Vabariigi aastapäeva, emadepäeva, jõule. Samuti suheldi aktiivselt teiste luterlike pagulaskogudustega Argentinas: lätlaste, rootslaste, ungarlaste, sakslastega.

1990ndatel oli koguduse hooldajaõpetajaks näiteks lätlanna Silvia Zalts. Tollal olid kohalikul eestlasel, diakon Helgi Särgaval õpingud Kanadas E.E.L.K. Usuteaduse Instituudis veel lõpetamata. Pärast instituudi lõpetamist ja ordinatsiooni sai temast aga Buenos Airese eesti koguduses õpetaja – esimene samast kogudusest kasvanud õpetaja.

Muide, tema õde Heljo oli 1990ndatel Eesti Seltsi esinaine. Kirikuhoones asus ka Eesti Seltsi kontor. Tänagi on kiriku keldrikorrusel väike eestikeelsete raamatute kogu. Silma hakkavad Tammsaare «Tõe ja õiguse» köited, ka väliseesti klassikat; vaimulikku kirjandust ei märka.

Eestikeelsest hispaaniakeelseks

Aeg teeb aga oma töö – ja see kehtib kogu Argentina eesti kogukonna kohta. Esimene pagulaste põlvkond, kes 1940ndate lõpus ja 1950ndate alguses Argentinasse saabus ja pikkade aastakümnete jooksul eesti elu ülal hoidis, on märkamatult vananenud. Paljud on siit ilmast lahkunud, ka õpetaja Helgi Särgava.

Palju on segaperesid, mistõttu suure osa eestlaste kodune keel on hispaania keel ja nii nende lapsed eesti keelt enamasti ei räägi. Lapselapsed hoopiski mitte.

Ka kogudus koosneb praegu valdavalt kohalikest argentiinlastest. Ja kuigi teenistustel kohtab endiselt ka eestlasi, on teenistuste keeleks hispaania keel ja koguduse õpetajaks argentiinlane, kes eesti keelt ei valda.

Kuid kiriku endiseid aegu meenutavad tänaselgi päeval sinimustvalge lipp sissekäigu juures ja suur eestikeelne Piibel pingiridade kõrval avatult laua peal.

Kui omal ajal kiriku altarit tehti, graveeriti sellesse eestikeelne «Au olgu Jumalale kõrges», meenutamaks siis, kui siin eestlasi enam pole, neid, kes siin kunagi eestikeelsetest teenistustest osa said.

 

 

Artikli autor Aivar Jürgenson on Tallinna Ülikooli ajaloo instituudi etnoloogia osakonna juhataja. Ta uurib Argentina eesti kogukonna kujunemist ja arengut.

Aivar Jürgenson,

etnoloog