* * *

Vaata, Kujuandja, peod Sul tulvil täis andeid – Sina ehitad üles nii küljed kui mu kaela, nii seestpoolt põhja kui kannusuu.
Tõid tasasel sammul mind kaevuveele, öeldes: «Oota veel pisut õhtukuldses varjus, tumma suuga astjanõu, alles hiljuti võtsin sind kaasa oma teele.» Nõu tänavanurgale vajus, põhi rõnga jättis punatolmusele teele. «Õnnista mu suud värske voolava veega!»
Helisev häälekõmin reetis koos veepiiskadega tolmus, et tulvil kannud kandja kannul libisevad mööda.
«Oota pisut õhtukuldses varjus, sa tumma suuga astjanõu, alles hiljuti võtsin sind kaasa oma teele.»
Foto ja tekst: Arho Tuhkru