* * *

Armastus, mis üle mõistuse,
taipamise taga,  seletusest  vaba.

Lapse käed ümber kalli kaela
hoides tugev-valusalt.
Sõnad suus veel ei püsi, põhjendust ei küsi,
õpetanud pole keegi, algus antud ülevalt.
Lõpmatuna püsiv.

Vägevama käed on seadnud, enne kui me veel ei teadnud,
kivid ritta meie jaoks.
Kividel on meie teed, hoitud-kantud, varjul pandud.
Saame teha, vabad vaevast, Tema õnnistuse teoks.

Lapse käed ei hoia enam –  kohmetunud tarkuses.
Sõnad selged põhjendustes, selgitustes seisame,
Looja vaimu peidame.

Hermann Kalmus