Täna tõuseb mu hinge tänu,
rõõm maailmast, mille oled minule loonud.
Õnnelik värelus koos kogu ilmaga
seob meeles imelise rahu.
Eile nutsin nukralt üksildust,
arvates – olen eemal elavast elust,
hüljatud, abitult ilma jäetud,
tõrjutud, vildakas, vilus…
Vahel eemal olles melust
esmalt ei märkagi elu.
Pilk otsib harjunud saginat
kui kinnitust olemasolust.
Täna mõistan Sinu vägevust,
kes oled kohal kõikjal ja alati,
iga otsija juures.
Tänan, et võin kogeda
üksilduse hirmu ja hüljatuse valu,
mille puhastav selgus
toob kaasa Sinust voogava rõõmsa rahu.

Naatan Haamer