* * *

Näe, mu pilvede raamides pannakse kokku ka kõige pisemad imed, mis sinuni jõudes katavad maad. Tule, astu mu teedele, meenuta, kui kerge on üles lugeda ka väikseimaid kaunis-olulisi hetki su omas päevas, mis on täna, oli eile, ammuilma tagasi. Nõnda on valgus mu teede sillutis ja sinu silmade sõber.

Mäletad ju, et iga päev on minu jaoks igavik ja praegu. Iga paik on minu tuba, mille laeks on kõrgused ja seinteks laiused. Kas tuleb sul meelde, kui sügava jälje võid jätta mu loomingusse ja loodusse. Andsin ju sulle meeneks oskuse märgata ja mõelda; valmistada ja vormida; kasvatada ja kanda; andestada ja anda.