* * *

Sina, Tõeline Õiglus,
Arm, kellel ainsana õigus on tõele,
näed, kui tihti ma sooviksin ise
omada mõõduõigust maailma üle.
Sa näed mu piiratud kujutlust,
millest läbi tuhmi ja praguse peegli
pürin seadma enesenäolisi reegleid,
kattes Sinu õigust ja tõde.
Andesta mulle mu kõrkuse aplus,
ka segaduse hirmus hägune pilk.
Sulata mõistmist tuhmistav kate,
et ma saaksin pisutki aru,
kuidas arm valgustab tõde,
kus tõde armule näitamas teed.