«Teed minejail mõeldud on,

ma mõtlen: eks mine siis,

sest mina veel täna ei tea,

kes pärib mu eilsed riimid

ja tulla ei saa –

õhtustes puudes päikese värin…

I

«Teed minejail mõeldud on,

ma mõtlen: eks mine siis,

sest mina veel täna ei tea,

kes pärib mu eilsed riimid

ja tulla ei saa –

õhtustes puudes päikese värin…

kas hommikuni võiksite

magama laulda mu spliini?

Valus on vaadata

Ilu, mis Jumala loodu,

ja mitte mõista oma kohta ses –

milleks antud kurvale

on päikest täis päevad,

milleks üksikule kuuvalged ööd,

pilkeks vaid, ei muuks,

kes oleks veel kuulnud, et

üksik saab kallimaks kuu?

Nii vaikne on,

nii vaikne,

pilved kenus üle taeva,

nii vaikne niikaua

kui mööduvad päevad,

enne kui taevaid enam pole.»

«Kes meist esimesena läheb,»

ütlesid mulle, kuulnud mind.

«Tuleb teisele näitama teed,

niikaua me hinges on vilu,

niikaua me mõistmatuses,

tuleb teisele näitama teed

sündinult lilledeks väljal

rõõmuks kurvastajale –

oled koit päikse tõustes

pilvitul hommikul,

kui vihma järel tärkab

maast haljas rohi –

valitsedes iseenda üle.»

II

Nagu õhtustes puudes päikese värin

tseremooniaid ei vajanud me,

tornides kellade hela või

suveõhtu unelust pilvedest ülal –

ei tundnud häbi vaikuses mis

siis on kui inimene teise juurde läheb –

meie usk oli sügavam kelladest tornis

vihma lõhnas ja päikesevärinas –

hirmuks kuningriikidel maistel:

hirmutuna seisime ees maailma –

ühegi riigi usk Inimesse

sügavamaks iial ei saa

inimese usust Jumalasse,

sest tõepoolest olime

uhkemad valitsejatest,

veel uhkemaks saame

tõustes lillede kombel

trotsiks maailma kurbusele.

Mul silmad on pöördunud üles

meelevabadusest,

kui nooreks olen muutunud

kõigi oma vastaste pärast,

vaadates lilli ja lindusid väljal,

ja loobudes võitlusest.

Kaur Riismaa

 

Kaur Riismaa endast:

 

Kaunim kõigist paradoksidest on luule: igast püüdest lahendada inimese mõistatus – mõtlemine ja tunded, teadvus ja alateadvus – kumab läbi teine, hoopis sügavam – Jumala ja inimese vahekorra mõistatus. Oskaks ma sõnastada enese ja Jumala suhte, ei kirjutaks ma enam ridagi.