ʾAs-salamu ʿalaykum ehk vaadakem tõele näkku

Huvitav, kui paljudel lugejatel pealkirja vaadates tekkis arusaam, millest või kellest juttu tuleb? Ometi on see pealkirjas toodud araabiakeelne soov – rahusoov – islamiusulisi ja kristlasi universaalselt ühendav. Mõlema usu tunnistajatele on rahusoov oluline religioosse identiteedi osa, kuid näib, et ka praeguses Eestis ja Euroopas on nii ühtedel kui teistel soov rahumeelsus n-ö monopoliseerida.
Siinkirjutaja jaoks iseloomustab üht praegust suhtumist Eestis sellesse, mis on araabia­keelne ja/või islami taustaga, kiire repliik gümnaasiumi ühiskonnaõpetuse tunnist, kus küsimusele, mida soovivad õpilased Euroopat haaranud pagulaskriisi kohta öelda, vastas vali ja siiras hääl, et no nii, õige pea ongi need muslimid meil kohal ning kukuvad vägistama ja pomme panema.
Elame Eestis, kus ühe hingetõmbega jõuame pagulaste juurest islamiusulisteni (pidades järelikult seda nende identiteedi määravaimaks osaks) ja sealt sama soojaga väga julgete üldistusteni. Vaadakem siis tõele näkku: islamiusulised on meil juba ammu kohal. Ja mitmed neist on mures, kuidas tõestada oma täielikku normaalsust ja rahumeelsust murelikule avalikkusele, kes ise oma normaal­sust ja rahumeelsust tõestama ei pea. Vaadakem näkku tõele ehk praegusele keskmisele Eesti muslimile.

Esimene islamiusuliste kogukond tekkis siin pärast Põhjasõda. Juba 19. sajandil olid Tallinnas Tatarenstrasse ja palvekoda. Enne I maailmasõda oli Eestis paar tuhat tatarlast, enne II maailmasõda registreeritud islami kogudused ja kogudusehooned Narvas ja Tallinnas, samuti eraldi kalmistuosad Tallinnas, Narvas ja Rakveres.
Nõukogudeaegne immigratsioonipoliitika tõi siia lisaks tatarlastele mitmete teiste islamiusku rahvaste (aserid, usbekid, tšetšeenid jt) esindajaid, kuid nüüd hakkas suuremat rolli mängima ka võimude ateismipoliitika, mis mõjutas samal moel ristiusu kiriku ja koguduste käekäiku. Ühiskonna liberaliseerumine ning n-ö info- ja nutiajastu saabumine pärast Eesti taasiseseisvumist on samuti siinsete usklikkondade – ja sealhulgas islamiusuliste – koosseisu ja arvukust muutnud.
Toetudes viimase kahe rahvaloenduse andmetele on nende arv, kes ise end islamiusulisena määratlevad, Eestis veidi tõusnud: 2000. aastal nimetas end islamiusuliseks 1387 eestimaalast, 2011. aastal 1508 üle 15 aasta vanust Eesti elanikku.
Samal ajal tasub meeles pidada, et oma usust rääkimine ja selle tunnistamine ei tule meile kergelt: selsamal viimasel rahvaloendusel vastas oma religioossust määratlevale küsimusele kõigist vastanutest üle 320 000 inimese, et peab omaks kindlat usku, kuid üle 157 000 eelistas sellele küsimusele mitte vastata ning ligi 600 000 valis vastuse «ei pea omaks ühtki usku».

Tallinna Islami Kogudus taasregistreeriti 1989. aastal ning Tallinnas Keevise 9 asuv islamikeskus ühendab praegu paljudest rahvustest muslimeid, kelle täpset arvu kindlaks määrata on raske. Tallinn on tänu sealsele islamikeskusele tähtsaim ühistegevuse kese, kuid muslimeid elab mitmel pool üle Eesti ja mitmed eesti rahvusest muslimid elavad välismaal.
Kui püüda kuidagi Eestis elavat islamiusulist täiskasvanut objektiivsete parameetritega iseloomustada, siis viimaste rahvaloenduste andmetel on suurim islamiusuline rahvusgrupp ikka tatarlased (neist pidas end islamiusuliseks 2000. a 754 ja 2011. a 604 küsitletut), edasi tulevad aserid ligi 300 vastanuga ning suuruselt kolmas islamiusuline rahvus Eestis on praegu eestlased. Kui 2000. a nimetas end muslimiks 83 eestlast, siis 2011. aastal 148. Vene rahvuse puhul olid need numbrid vastavalt 79 ja 107.
Vanusegruppide võrdluses moodustavad enamuse 45–59 aasta vanused vastajad, aga viimase rahvaloenduse andmetel on ilmunud eelmisel perioodil mitte esinenud uus arvukas 20–35aastaste vanusegrupp, mille esindajad on üsna võrdselt tatari, eesti ja vene rahvusest. Kui tatari rahvusest peab end islamiusuliseks oluliselt rohkem naisi, siis vene rahvuse puhul on sugudevaheline tasakaal olemas ning eestlaste seas on islamiusulisi mehi naistest rohkem.
Kaks kolmandikku siin elavatest islamiusulistest vastanutest on sündinud väljaspool Eesti piire. Rohkem kui kolmandikul vastanutest on kõrgharidus, vaid kuuendikul põhiharidus või sellest madalam haridustase.

Lisaks objektiivsetele parameetritele on mõistagi olemas ka subjektiivsed. Ka Eesti Kiriku veergudel on islami tõekspidamistele tähelepanu pööratud ning Koraani sõnumit üht- ja teistpidi vaagitud.
Tasub meeles pidada, et ühelt poolt üksnes ükskõik millise pühakirja teksti klammerdudes, teisalt kõikjalt koju kätte tuleva maailma paljude mõjude ees hirmu tundes võime nii peeglist kui mujalt meie ümber näha seda, mida seal soovime näha, mitte seda, mis meile tegelikult vastu vaatab.
Enne vaatlema asumist veendugem, et ruumis on piisavalt valgust ja rahu. Kui ei ole veel rahu, mida säilitada, tuleb see esmalt saavutada. Nii otseselt kui kaudselt.
Ege Lepa,
Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant