Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Väljavõtteid toimetusele laekunud avaldamata materjalidest

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

Toimetusse saabub iga
päev kirju. Täna rohkem e-posti kui Eesti Postiga.  Enamik kirjadest on meie kaastöölistelt ja
kirjasaatjatelt ning mõeldud avaldamiseks Eesti Kirikus. On aga ka selliseid kirju,
mis kunagi ei näe trükivalgust. Olgu selle põhjuseks kaastöö mahukus, lehe napp
ruum, kajastatud sündmus pole enam aktuaalne või ei kannata kiri üldse laiemat
tähelepanu.

Kord-paar aastas sorteerin avaldamata
kirju: üks osa läheb arhiivi, teine osa jääb paremaid aegu ootama. Ja nii olen
teinud 10 aastat: tõstnud pabereid ühest hunnikust teise. Aastatega on jäänud
kirjadevoog väiksemaks: küllap on inimesed hakanud hoolsamalt oma sõna ja mõtet
kontrollima.

17. augusti õhtul istusin toimetuses ja
tõstsin jälle pabereid. Ühest hästi kappi ärapaigutatud paberimapist tulid
päevavalgele tõelised haruldused, aga need jäävad kunagi edaspidi avaldades
maiuspaladeks.

Siinavaldatud katked kirjatöödest on
need, mida ma olen alles hoidnud, aga nüüd otsustanud arhiivi tõsta. Lugege
neid killukesi ja nautige. Eks see anna ühe pildi kogu sellest rikkusest, mis
kirikulehe toimetusse jõuab.

Sirje Semm

Viimase aasta jooksul oleme kindlasti tuhat
korda vastanud küsijatele, et meie siinse töö eesmärk on rajada Mannheimi luterlik
türgi kogudus. See töö sai ära tehtud: kogudus rajati 27. juunil meie elutoas.
Juhatusse valiti Ari ja Suvi Salminen ning Mika ja Anne Tuovinen.

Nii et nüüd võiks siit ära minna? Ülesanne
sai täidetud, kõik on rahul ja rõõmsad. Nii lihtne asi siiski pole. Koguduse
liikmeskond koosneb praegu viiest Soome misjonärist. Plaanitud türgi päritolu
ema ja poja ristimine lükkus 25. juunist edasi ettemääramata ajaks ristitavate
isikliku kriisi tõttu.

Misjonäride Tuovinenide juuni-augusti sõbrakirjast
Saksamaalt

 

Kui vaatame tänast pilti, siis tundub
maailma evolutsioonis, et mõned asjad on keeratud jalgadelt pea peale. Kui
loeme kiriku kultuuri vundamendiks, siis meie elu juhtiv poliitika peaks olema
katus, mis toetub kultuurile. Täna tundub vastupidi, millest minu küsimus. Kas
on kirikul neid instrumente, millega oma missiooni täita?

Kirikul on need instrumendid olemas. Juba
see, et kirik on olemas, mõjutab ka neid inimesi, kes ei usu. Märkamatult.
Enamus klassikuid, keda loeme, on olnud kristliku kasvatusega. Seal ei pruugi
olla juttu usust, aga on õiglusest, tõest, aususest ja headusest, mis aga
rajanevad kristlikul elulaadil. Tegelikult antakse pidevalt edasi kristlikku
elulaadi ilma jumalast rääkimata. Eesti on kristlik maa seetõttu, et võime olla
uskmatud, ristimata, aga meil on veel säilinud kristlikud eluväärtused. Õige ja
vale, hea ja halb, kuidas suhtuda töösse, inimeste võrdsusesse, abiellu, see
viimane on kõige kriitilisem praegu, ka humaansus. Asjatundjad ütlevad, et sellist
asja nagu inimlikkus ei ole üldse olemas, sest inimese väärtushinnangud
kujundatakse tema ümbritseva keskkonna kaudu.

Koit Luusi intervjuust

Joel Luhametsaga.

Sõltumatute Intellektuaalide Klubi. Meil
tuleb valida Jumala ja inimeste seaduste vahel. 20.3.2004

 

Kuna maailmas on palju kuritahtlikke
diktaatoreid, siis on vaja maailma politseid. Jumal tänatud, et meil on maailma
politsei – USA. Verised diktaatorid on Afganistanis ja Iraagis oma kohalt
minema löödud. Mida vähem diktaatoreid, seda parem meile kõigile. Iraagi
diktaator oli mõrtsukas, kes tappis oma inimesi mürkgaasiga, vallutas Kuveidi
ja sõdis Iraagiga. Loomulikult sellisele hullumeelsele tuli lõpp teha. Miks ÜRO
ei õigustanud sõjakäiku Iraagi vastu? Nüüd selguvad skandaalid, et ÜRO juhtivad
poliitikud on segatud allkäemaksudega, ühenduses õli müügiga Iraagist. Miks
Prantsusmaa, Saksamaa ja Venemaa olid Iraagi sõjakäigu vastu? Need riigid
müüsid sõjatehnikat kurikuulsale Husseinile ja polnud veel tasu kätte saanud.

Euroopa ja Ameerika.

Allan Pensa
Floridast

 

Tsiviilelus on lood teisemad.
Individuaalsust, mis ühiskonnas üha süvenev, ei peeta mingiks paheks. Selge ja
rõhuline mina-esitlus räägib inimese südikusest ennast kehtestada ning vajaduse
korral teisi paika panna.

Niisugusele enesekehtestajale kuid võibki
kõige kallimaks saada tema enda lähedane isik ning kõige kuulatavamaks tema
enda räägitud jutt. Selle tõestuseks on üks väike sõna, mida omavahelistes
small talk’ides ikka pinnale pressib. See sõna on «mina».

Grammatiline esimene.

Ülle Lanto.
2005

 

Kui inimene tuleb jumalriigi tööle, siis
algul ta edeneb, kuid tavaliselt liitub sellega teiste patuseks pidamine. Kaob
Jumala õnnistus, tahe palvetada. Sellele järgneb langemine nähtavatesse
pattudesse. See jätkub, kuni hinge ei saabu tasadus.

Pühad on juhtinud tähelepanu, et
sõnaohtrusega käib tavaliselt kaasas arvustamine, mida peame pärast kahetsema.
Peame orienteeruma kaasinimese vaimses seisundis. Ohtlik on end liiga lähedalt
siduda inimestega, kes teadlikult Kristust salgavad.

Ära mõista hukka ligimest.

Evi Sepp.
2001

 

Iga haritud inimene teab, et inimene on
homo religiosus. See tähendab, et tal on tingimata vaja kedagi või midagi
kummardada või jumaldada, kellessegi või millessegi uskuda. Kui ta selle usu
kaotab, siis ta lakkab olemast.

Nõukogude ajal veendi meid uskuma, et
Jumalat ei ole, et inimene on ise endale 
ja teistele jumalaks.

Eestlane on kinnine inimene, eestlane on
häbelik inimene. Luuletaja Anna Haava on eestlase olemuse ühes luuletuses väga
täpselt kokku võtnud: jääb lumekargelt põue – meil südame sügavam valu. Eks
ole, me ei taha rääkida eriti avameelselt oma muredest.

See on ilmselt üks põhjus, miks eestlased
armastavad teatrit. Sest seal saame me justkui teiste abiga välja elada omaenda
valud ja pettumused, nurjumised ja lüüasaamised.

Teatriusku Eestimaa.

Malle Pärn.
2006

 

President on ka poliitiline kaisukaru, keda
sülle võtta või kelle kaissu pugeda oma nördimuses reaalpoliitikute
bitman-rebase-tempude üle. President on Isa arhetüüp, midagi maise kuninga
(meenutagem Kaplinski kujundit Lennart Merist avaldet Eesti Ekspressis) ja
taevaliku Messia vahepealset. Sellisena on tal täita tohutult tähtis roll. Idee
selline institutsioon üldse ära kaotada saab sündida kuiva mõistusliku
kalkulatsiooni viljana ja inimeste poolt, kelles on kaduma läinud Laps. Rahvas
ei andestaks, kui neilt võetaks President. Iseäranis nii sekulaarses riigis
nagu Eesti. Sest koht tahab täitmist.

Tiit Kuusemaa. 2006

 

Olin sunnitud kange valu pärast kiiresti
alla kummardama (kui mitte öelda prantsatama). Ja ühe väga tugeva käe sõrmed
haarasid minu õlanukist kinni ja vedas mind valu tõttu kummargil olles kahest
ukseavast läbi (uksed läksid ise lahti) minu magamistuppa ja vabastati
haardest. Nüüd teadsin, et mis tuleb teha, panin käed kokku ja palusin: Issand
Jeesus, mul on nii kange valu (mis ka tõesti oli), et ma ei jõua enam
kannatada, palun võta minult valu ära. Ma ei jõudnud viimast sõna lõpetada, kui
valu kadus momentselt ja täielikult.

Olen kogenud seda, et ma ei või kasutada
arstirohtu sissevõtmiseks ega pealemäärimiseks, kui ma palun, et Jeesus mind
terveks teeks, ma olen sellepärast karistust saanud.

Richard Tänak

Saaremaalt Kärla vallast. 2000

 

Pealiskaudsus. See on teine sõna, millest
tahtsin kõnelda. Nad on pealiskaudsed. Elu on pealiskaudne. Praegune olukord on
nii sätitud, et pealispindselt igat asja natuke. Teleris lähevad niuh-näuh need
pildikesed mööda, ei saanud õieti arugi, mis seal reklaamiti. Teler on ju
tänaste laste peakasvataja. Ja lapsed leiavad, et peabki nii olema: kiirelt
mööda libisev pealiskaudne pildirida. Elu nagu teleri pilt. Ja kui ekraan välja
lülitada, ei jää värvikirevusest midagi. Telemeedia on ju õhk. Selle näivuse
tõttu kannatavad tänaste eesti laste lugemis- ja kirjutamisoskus.

Ei. Rannar Susi. 1998

 

Paulus otsustas isegi rasketel aegadel olla
rahul. Sellisest otsusest juhindus ta kogu oma tegevuses ja olemuses. Paulus
oli rahul sellega, mis Jumala otsuse järgi oli küllaldane tema jaoks. Ta pidi
tegema teadliku otsuse, et distantseeruda sellest arusaamisest, et ta peaks
rikkam olema, rohkem raha omama. Paljud vaesed suhtuvad halvasti rikastesse.

Paljudes vaestes Euroopa riikides on halb
suhtumine teistesse eurooplastesse. Võib tekkida selline sõltuvussündroom, et
vaesed sõltuvad kogu aeg rikastest rahvastest. Ma tean, et te Eestis olete
teadlikud sellest ohust – oleneda lõpmatuseni sellest rahast, mis kuskilt
väljastpoolt tuleb. Pauluseni ei jõudnud selline rahulolemise mentaliteet mitte
ühel hetkel või ühel silmapilgul. Ta ütleb, et ta on seda õppinud.

Nagu algkristlaste päevil.

Derek Copley,

Euroopa Evangeelse Alliansi president. 1999

 

Olen äsjapöördunu. Sest ajast on Püha Vaim
mu sees teinud oma vägevat tööd. Patud tulevad üksteise järel ilmsiks ja oi-oi
kui palju neid on olnud. /…/ Värsid on viletsad ja mõte on rohkem mu südames
kui paberil, kuid jätan teie otsustada, kas 
siin leidub mõni avaldamiskõlblik salm või värsirida.

Mu elu praegu naisel veritõbisel,

kes läbi tuhandese inimmassi

Su poole trügis, et ainult

kuuepalistust ta puudutada võiks.

Kas jätkub minul jõudu, jaksu,

jõudmaks Sinuni?

Maailma vürst on teinud kõik seks,

et keegi Isani ei jõuda võiks!

Kuid kirjutatud on –

vürst võidetud!

Need viimsed hingetõmbed tal

agoonia alanud.

Siiski – liig palju ohvreid

ta kuristikku kaasa viib.

Oh, Jeesus Kristus, kuule minu ohkeid

ja lõpeta see enda loodu piin.

Ühe väikese maakoguduse liige. 2006