Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Vaba rahvakirik

01.06.2007 | | Rubriik: Kirikuelu

EELK XXVI Kirikukogu 7. istungjärgul 28.
aprillil 2004 vastu võetud põhikirja preambula ütleb: «Eesti Evangeelne
Luterlik Kirik on alates 16. sajandi usupuhastusest Eesti alal tegutsev
luterlik kirik, kelle vaimulik elu ja järjepidev tegevus rahva usulisel ja
kõlbelisel kasvatamisel algas eesti rahva ristiusustamisega.» § 1 defineerib:
«EELK on vaba rahvakirik, kellel on enesekorralduse ja omavalitsemise õigus.»

Mida tähendab, et
teatav kirik on vaba ja et ta on rahvakirik? Sellele võib vastata teoreetilise
targutamisega, et minu (või kellegi teise) arvates tähendab see seda või teist.
Aga juriidiliste tekstide puhul ei saa sõnade täpset sisu tuletada
tavatähendusest, pealegi ei ole need sõnad põhikirja sugenenud alles mullu. Õigem
on niisiis vaadata minevikku ning küsida, mida mõeldi siis, kui see
formuleering 1919. aastal I kirikukongressil eneseiseloomustusena kasutusele
võeti.

Kiriku enesemõistmise muutumine

Kiriku
enesemõistmine on muutunud läbi aegade ja olude. 19. sajandi algul esitas saksa
teoloog Friedrich Daniel Ernst Schleiermacher riigi eestkoste alt vabastatud
rahvakiriku idee. Tema jaoks oli rahvakirik kirik, kus sama keelt kõnelevad ja
samasse rahvusesse kuuluvad kristlased moodustavad kirikusootsiumi
(Kirchengemeinschaft). Ajaloolis-sotsioloogiline rahvakirik on ühele rahvale
iseloomulik kristluse ja kirikliku korralduse vorm. Schleiermacherit võib
pidada kirikliku natsionalismi isaks.

Rahvakirik
tähendab seega teatud rahva religioosse vaimu kehastust. Lunastusloolised
mõisted nagu usk, äratus ja ülestõusmine said uue rahvuslik-idealistliku sisu. Usuti
isamaasse, oodati rahvuslikku ärkamist ja ülestõusmist ning võideldi igavese
õiguse eest.

Schleiermacher
tsiteeris Paulust: «Teie ei ole nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade
kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed» (Ef 2:19), ning tõlgendas allegooriliselt,
et võõras on igaüks, kes eksleb maailmas kodutult, võõrdununa oma
esivanematest, rahvast ja isamaast. Just pärast Napoleoni invasiooni võrsus
saksa idealismi ja romantismi ühisest pinnasest üks 19. sajandi rahvakiriku
käsitluse põhivorme, millele oli tunnusomane ühtsus rahva, rahvuse ja kiriku
vahel.

Sekularisatsiooni
kasvades andis saksa sisemisjoni rajaja Johann Hinrich Wichern 1848. aasta
Saksa kirikupäevadel senisele rahvakiriku käsitusele aga uue sisu, mille järgi
rahvakirik oli ennekõike kogu rahva missioloogiline kasvatusasutus, mis pidi
laste ristimise aluselt lähtudes õpetama ja suunama rahvast kristlikule usule
ja elule.

Wichern rõhutas,
et Jumal on andnud igale rahvale oma õiguse olemasolule ja tõotuse, et iga
rahvas, mitte ainult üksikisik, võib olla kristlik. Kirikul tuli aidata üles
leida rahva vaimne suurus ja toetada teda kasvamisel vaimses õilsuses. Nii
kujuneb kiriku ja rahva ühtsusest kõike ühendav tegur ja rahvuslikud huvid
määravad ka kiriku kultuur-kristliku tegevuse.

Liberalismi
levikuga kasvas kõigekülgse vabaduse nõudmine: üksikisiku vabadus kiriklikust
eestkostest, kiriku vabanemine riigist ja riigi vabanemine kirikust. Liberaalse
kirikupoliitika peaeesmärki väljendasid ilmekalt itaalia liberaali Camillo
Cavouri sõnad: «Vaba kirik vabas riigis!» (Chiesa libera in libero stato).

Taanis, kus
rahvakiriku mõiste pääses esimesena (1849. aastal) seadusandlusesse, nõudis
Viktor Rydberg demokraatliku rahvakiriku ideaali esiletõstmisega ilmikute
osatähtsuse suurendamist ja kiriku sisemist vabadust. Samamoodi ka Soomes –
kirik peab olema oma liikmete vabatahtlik ühendus, kellel on õigus kaasa
rääkida ja otsustada seda ühendust puudutavates küsimustes. Liberaalid nõudsid,
et ilmikutele antaks kiriku haldamisel senisest kesksem roll. Selleks tuli
sinod reorganiseerida nii, et ilmikutel ja vaimulikel oleks seal võrdne
esindatus. 1869. aasta Soome kirikuseaduses määratleti ilmikute ja pastorite
suhe sinoditel 3 : 2.

Vaba rahvakiriku sünd

Maailmasõda
dekonstrueeris vana Euroopa. Esimesel kirikukongressil Tartus 31. mail ja 1.
juunil 1917 sõnastati Eesti vaba rahvakiriku projekt. Üks selle juhtideolooge
oli Johan Kõpp, kes pidas programmilise ettekande teemal «Kiriku ja riigi
vahekord». Selles tõdes ta, et Kristus ei ole kirikukorralduseks mingeid
selgeid ja otseseid eeskirju andnud, jättes niimoodi oma järgijatele selles
osas vabaduse. Nii oli esimene «ristikogudus täiesti vaba inimeste ühendus ilma
välise võimu tundemärkideta».

Kõpu meelest oli
ideaal «vaba kirik», mis on ühendatud «rahvakiriku» mõistega ehk «kirik olgu
vaba rahvakirik, millest oleks iga ühel õigus ja võimalus välja astuda ilma, et
tema kodanikuõigused kannataksid». Resolutsioonide hääletamisel anti hääli
järgmiselt: «Eesti evangeeliumi-luteriusu kirik on vaba rahvakirik kodumaal ja
asundustes» – 216 poolt- ja 4 vastuhäält; «Tema liikmeks on kõik need, kes oma
väljaastumist kogudusest teada ei ole andnud» – poolt 214 ja vastu 6 häält.

1919. aasta II
kirikukongress kiitis heaks uue sinodaalse kirikukorralduse. Kindralsuper-intendendi
ameti muutmisega piiskopiametiks tulid luterlikku kirikusse tagasi
episkopaalsed tunnused. Eestlased nägid neis muutustes vastandumist senisele
baltisakslaste ja riigi juhitud kirikule.

Vaimulikkonnas
oli 20. sajandi algul vaid üksikuid eesti soost pastoreid. Patronaažiõigust
kasutades blokeerisid kohalikud rüütlimõisate omanikud eesti teoloogide tee
kirikuõpetaja ametisse. Usuteaduskonna lõpetanud eestlased pidid tööd otsima
Venemaal: 1880. aastal oli Eestimaal 2 ja Liivimaal 5 eesti pastorit, 1900.
aastal oli neid vastavalt 7 ja 28, Peterburi konsistooriumi alal oli 1900. a 14
ja Moskva konsistooriumi alal 9 eesti pastorit.

Kirikukorralduse
väljatöötamises tuli esile samasugune demokraatlik idealism nagu Eesti
põhiseaduse koostamisel. Põhiliseks eesmärgiks oli murda kiriku härraskiriku
maine ja anda kiriku haldamine rahva kätesse. See tähendas kiriku tugevat
demokratiseerumist, mille väljundiks olid koguduste juurde loodud nõukogud. II
kirikukongress vahetas välja kogu senise juhtkonna ja asendas selle rahvuslikku
printsiipi rakendades üksnes eestlastest koosnevaga.

Eesti keeles
tähendab saks kahte asja – sakslast ja härrat. Ado Grenzstein vastandas oma
1899. aastal ilmunud raamatus «Herrenkirche oder Volkskirche?» härraskirikule
(Herrenkirche) rahvakiriku, ja näib, et just see vastandus mõlkus eestlaste
meeles oma kirikut luues.

Baltisakslastel
oli Eesti Ewangeeliumi Lutheri Usu Kiriku tekkimisel oma võimu kadumist raske
taluda, kuid siiski jäädi samasse kirikusse, kus moodustati saksa ja rootsi
praostkonnad. 1939. aastal Eestist Saksamaale repatrieerunud 11 500 isiku seas
lahkus ka 53 pastorit, kellest 28 olid seni teeninud eesti kogudusi. Nõukogude
võimu esimese aasta jooksul läks neile järele veel 10 siia jäänud saksa
pastorit.

Lätimaal seevastu
tõlgendati rahvakirikut rangelt rahvuskiriku mõttes ning Läti luterliku kiriku
sinod valis 1922. aastal läti koguduste piiskopiks Karlis Irbe ja saksa
koguduste piiskopiks Peter-Harald Poelchau. Läti luterlased jagunesid seega
kaheks rahvuslikuks piiskopkonnaks. Pärast taasiseseisvumist taastati sakslaste
separaatkirik, kuigi neid on Lätis praegu mikroskoopilises koguses.

Iseseisvunud
Eestis hakkas luterlik kirik otsima Saksamaa asemel kontakti Rootsi ja Soomega,
kust taheti saada eeskuju ka uueks kirikukorralduseks. Rootsi peapiiskop Nathan
Söderblom ja piiskop Jaakko Gummerus Soomest ordineerisid 1921. aasta juunis
piiskopiks Jakob Kuke. Eesti ajakirjandus nägi piiskopiametis märki, millega
kirik eristas ennast saksameelsest minevikust.

Kirik iseseisvas Eesti riigis

Eesti
iseseisvumisega sattus siinne territoriaalkirik põhjalike muutuste keerisesse. 25.
oktoobri 1919 maaseadus kaotas ära regulatiivmaksud kirikutele ning võõrandas
kompensatsioonita ja täielikult kirikumaad ja 
-metsad (mis moodustasid 2,3% suurmaaomandist). Kiriku- ja
pastoraadihooned jäeti kogudustele (need natsionaliseeriti 1941. aastal).

Riigikogu
pehmendas 25. mail 1925 võõrandamisseadust, jättes kirikutele kuni 75 ha põldu
ja 25 ha metsa, kuid aasta pärast muudeti taas seadust ja vähendati kirikumaade
ülemmäära 50 ha-le. See oli kirikute senise majandusliku baasi likvideerimine.

12. novembril
1925 võeti riigikogus vastu usuühingute ja nende liitude seadus, mille kohaselt
olid kõik usuühingud ning nende liidud riigi ees võrdsed. 1922. aastal oli
liikmemaksu tasunud luterlasi 3,3 ja 1934. aastal 4,3 korda vähem kui sama
aasta rahvaloendusel end luterlasteks tunnistanuid.

Riigi suhtumine
muutus soosivamaks pärast 12. märtsi 1934 riigipööret. 13. detsembril 1934
riigivanema dekreediga väljakuulutatud kirikute ja usuühingute seadus
garanteeris kirikumaksude sunniviisilise sissenõudmise õiguse politsei abiga.

Piiskopi aruande
järgi oli 1936. aastal EELK-l 847 600 liiget, kellest liikmemaksu tasus 261
319. Kirikus oli 168 kogudust ja 12 abikogudust, mis kuulusid 16 praostkonda.
Ametis oli piiskop, 191 õpetajat, 113 köstrit, 86 organisti, 15 koguduseõde ja
148 teist ametiisikut.

Rahvakirik või vabakirik?

Algusest peale on
püütud EELKs ühendada kaht vastandlikku suunda – (kogu) rahva kirikut, ja vabakirikut,
kuhu ei kuuluta automaatselt (laste ristimise kaudu), vaid isikliku otsuse
põhjal.

Võib öelda, et
vabakiriku pool on võitnud. Enamik neist, keda praegu luteri kirikus
ristitakse, on leeri tulnud täiskasvanud. Religioonisotsioloog Jaanus Plaat rõhutab,
et luteri kirik kaotas nõukogude ajal mitmeid olulisi rahvuskirikule omaseid
jooni, nagu arvestatav mõju ühiskonnas või side poliitilise eliidiga,
domineeriv positsioon usuelus, rääkimata ühiskondliku võimustruktuuri osaks
olemisest.

1897. aasta ülevenemaalise
rahvaloenduse andmetel oli Eesti alal protestante 84,2%. 1934. aasta Eesti
Vabariigi rahvaloendusel tunnistas end luterlaseks 78,2%, 2000. aastal 14,8%
elanikest. Kunagi suuremeelselt antud põhikirjalist vabadust kirikust lahkuda
on rahvas vahepeal üsna usinalt kasutanud. «Aktiivse liikmeskonna poolest on
luterlik kirik jäänud 20. sajandi lõpuks sedavõrd väikesearvuliseks
(annetajaliikmeskond moodustas 1999. aastal vaid 3,5% Eesti elanikest), et tal
pole ühiskonnas taolist mõju, mis lubaks rääkida ekleesia tüüpi rahvuskiriku
eksisteerimisest,» sedastab Plaat.

Võib-olla oleks
kergem, kui piirduda usutunnistuskiriku (Bekenntniskirche) rolliga. Aga et
tegemist on enesemääratlemisega, mis annab organisatsiooni eksistentsile aluse
ja õigustuse, siis küllap peetakse end edasi rahva kirikuks.

Toomas Paul,

teoloogiadoktor

 

EELK aastal 1936

847 600 hinge

261 319 annetajaliiget

168 kogudust ja 12
abikogudust

16 praostkonda

1 piiskop

191 õpetajat

86 organisti,

113 köstrit,

15 koguduseõde, 148 teist ametiisikut

EELK aastal 2006

163 442 hinge

39 807 annetajaliiget

164 kogudust

12 praostkonda

3 piiskoppi

217 õpetajat (neist 40 naist)

52 organisti-koorijuhti; 91
organisti-abiorganisti

 

Esimene Eesti kirikukongress 31. mail ja 1. juunil 1917

Kongressi Treffneri gümnaasiumi saalis avab
vanim vaimulik, Tartu Peetri koguduse õpetaja Villem Eisenschmidt (78 a).
Lauldakse kaks salmi laulust «Üks kindel linn ja varjupaik on meie Jumal
taevas». Hallipäine seenior peab avakõne tekstil Jh 8,31 j, kus Jeesus ütleb:
«Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ja tunnetate tõe,
ja tõde teeb teid vabaks!»

H. B. Rahamägi märgib selle kohta:
«Ajasündmused ja kongressi kavatsused ise tingisid nii selle luteri kiriku
hümni laulmist kui tõest ja vabadusest kõneleva Jeesuse sõna. Kongressi avamise
akt lõpeb palve ja lauluga «Eks meile sõna seisma jää!»

Kongressi juhatusse valitakse pärastine Tartu ülikooli
rektor dr med Heinrich Koppel, Viljandimaa praost Mihkel Jürman, Keila õpetaja
Jakob Kukk ja cand V. Clement. Sekretariaadis on õpetaja Harald Põld ja Arnold
Habicht ning köster Juhan Kurrik.

Kongress mälestab nelja tähtsat vaimulikku,
kellele seistes austust avaldatakse. Need on: Jakob Hurt, Rudolf Kallas, Jaan
Bergmann ja Villem Reiman. Saadetakse usaldustelegramm Vene Ajutisele
Valitsusele ja protsestitelegramm «Eestimaa Kubermangu Komissarile J. Poska
äratõrjumise pärast Tallinna tööliste ja sõdurite poolt tehtud otsuses».

Kongressi referaadid peetakse järgmiselt:
Tallinna Kaarli koguduse I pihtkonna õpetaja Aleksander Kapp kõneleb
«Praegusest seisukorrast riigis ja kirikus»; prof Johan Kõpp esitab
põhimõttelise referaadi «Kiriku ja riigi vahekord»; Pärnu Eliisabeti koguduse
õpetaja Johannes Hasselblatt arutab teemal «Missugune tüüpus oleks meie kodumaa
kirikule kõige kohasem ja soovitavam» ja viimaks annab Järva-Peetri õpetaja
Christoph Beermann vastuse küsimusele «Kas edaspidisele kirikule soovitav on
lahutus rahvuse järele?».

Konrad Veem. «Eesti vaba rahvakirik. Dokumentatsioon ja leksikon», Stockholm 1988, lk
198.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)