Usk ja uskmatus

Kõikjal, kus Jeesus kohtus inimestega, põrkasid kokku kaks olemisviisi või hoiakut – usk ja uskmatus. Usk on avatus Jumala ilmutusele, võime näha argises püha ja inimlikus jumalikku. Jumal toimib ikka argise ja tavalise kaudu – inimeste kaudu, oma loodu kaudu, ent üksnes usk on võimeline hoomama argiste asjade taga Jumala ilmutust.
Uskmatus on suletus Jumala ilmutusele ning suutmatus näha loodud asjades ja inimestes toimimas Jumalat. Kristlikus mõttes ei tähenda aga usk lihtsalt avatust Jumala ilmutusele, vaid avatust Jumala ainulaadsele ja ainukordsele ilmutusele Jeesuses.
Nii Jeesuse vastased kui ka inimesed, kes Temalt abi otsisid, nägid Jeesuse imetegusid ja kuulsid Tema sõnu pattude andeksandmisest.
See, mida inimesed nägid ja kuulsid, oli üks ja sama, ometi nägid ja kuulsid nad seda erinevalt – uskmatus nägi Jeesuse imetegudes nõiakunsti ja Tema pattude andestuse kuulutuses Jumala teotamist, usk aga märki sellest, et Temas, Jeesuses, on ilmutanud ennast Jumal, kes ainsana võib patte andeks anda. Uueks muutus aga vaid nende inimeste elu, kes Jeesusesse uskusid ja usu kaudu Temas Jumalat kogesid.

Jaan Lahe