Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Üksainus Piibel – või mitu?

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed, Teoloogia / Number:  /

Tänavu hakkas kahe kuu jooksul ilmuma kaks uut Piibli tõlget: 15. juunil tuli trükist minu algatatud tõlke esimene osa (Psalmid), 26. augustil jõudis Pirita kloostrisse Jehoova tunnistajate oma (Piibel. Kreekakeelse osa uue maailma tõlge).
Eesmärk on mõlemal sama – nagu küllap paljudel teistelgi tõlkijatel: aidata paremini mõista Piiblit, «Jumala armastuskirja inimestele». Teostus on siiski erinev – jälle nagu küllap paljudel teistelgi juhtudel. Minu eraviisiline ettevõtmine Maarjamaa Piibel tahab olla lühikommentaariga varustatud tõlge, millist meil veel pole, eeskujuks The New Jerusalem Bible. Jehoova tunnistajate tõlge, mida jagatakse tasuta, ilmub välismaise projekti «New World Translation of the Holy Scriptures» raames. Seegi tõlge sisaldab lühikommentaari.

Uus ajajärk Piibli tõlkimises
Kas Eestis hakkab igal aastal uustõlkeid ilmuma? Oleks ju tore, ent just nüüd, kus kaks tõlget on tegelikult üllitatud, sobib mõlgutada mõtteid Piibli tõlkimisest tänapäeval – tööst, mida tehakse kogu maailmas. Sõnast «sobib» jääb minu arust väheks: pean koguni väga vajalikuks teadvustada, et Piibli tõlkimises on meie, eestlaste jaoks alanud täiesti uus ajajärk. See loob eeldusi Piibli sõnumi uueks, oluliselt paremaks mõistmiseks.
Maarjamaal on kindlasti olemas omaette «Piibli keel» – näiteks tõesti, tõesti, mina ütlen teile: neil päevil sündis, et – ning oleks nagu olemas üksainus Piibel. Müügil ongi ju üksainus «täispiibli» väljaanne. Meil Eestis on palju vaieldud – ja arvan, et vaieldakse veel kaua – selle «meie Piibli» üksikute sõnade ja väljenduste tähenduse üle. Nagu oleks tegemist Jumala enese sõnaga. Ei ole ju!
Jeesuse ajal kõneldi pühal maal arami keelt, kogu Jeesuse kuulutus oli niisiis aramikeelne. See pole säilinud, meieni on jõudnud ainult kreekakeelse tõlke tõlge – jah, pahatihti vaidleme mitte Jeesuse sõna, vaid selle tõlke tõlke üle. Me loeme näiteks, et Jeesus pani Siimonale nime Peetrus. Ei pannud: pani aramikeelse nime Keepha. Nii et maailmakuulus Peetrus ei kandnud iial seda nime; kas ta üldse teadis, et Jeesuse antud nimi Keepha võiks ladina keeles nii kõlada?
Vaieldes Piibli sõnade tähenduse üle kipub ununema Piibli enese hoiatus: «Jumal on teinud meid kõlblikuks teenima uut lepingut – mitte kirjatähe, vaid Vaimu lepingut, sest kirjatäht suretab, aga Vaim teeb elavaks» (2 Kr 3:6).

Piibel vestitaskus
Pole puudunud neidki, kes peavad «suretavaks kirjatäheks» kooliharidust, nimeliselt ka teoloogilist. Ometi on asi hoopis vastupidi: just tänu teaduslikule uurimistööle õpime Piiblit aina paremini tundma. Ja mitte ainult üksikute sõnade «täpset tähendust», vaid kõige olulisemat: mis sõnumi need sõnad meile toovad.
Mis oleks siis meil siin Eestis täiesti uus? Alles nüüd saab Piibli teadusliku uurimise alal tehtud tohutu töö meilgi igaühele kättesaadavaks, on n-ö igaühel vestitaskus, «mobla peal».
Piibli originaaltekst, tõlked paljudesse keeltesse, üksikute sõnade tähendus, teadlaste kommentaarid jne on Internetis juba ammugi kõigile kättesaadavad – ent kui paljudel oli Eestis aastal 1991 Interneti-ühendus? Nüüd on, ent kui palju oleme seda endale teadvustanud?
Võrdluseks: Toronto ülikoolis sain juba 1976. a oma üliõpilastele soovitada: «Lugege kogu Piibel läbi igal aastal – ja igal aastal eri tõlkes.» Inglise keeles oli juba tollal üle tosina korralikult tehtud piiblitõlke.
Eestis tähistame 2039. a meie esimese piiblitõlke 300. aastapäeva. Kas meil on siis juba mitu tõlget valida? Tore oleks! Ent praeguseks üritagem jõuda selgusele, et pole olemas rohkem kui üksainus Piibel – heebrea, arami ja kreeka keeles kirjutatud. Tänapäeval saab igaüks neid keeli koduski õppida, pühakirja algkeeles lugeda ja omaenda emakeelde tõlkida.
Kergem-lihtsam on muidugi lugeda teiste tehtud tõlkeid – neid on aga palju. Kirikud-kogudused peavad otsustama, missugust tõlget oma teenistustel lugeda, kodus saab aga nüüd eri tõlkeid lugeda ja võrrelda igaüks, kes Internetti pääseb. Ja otsustada, missugune tõlge on parem.
Ent missugune tõlge on «parem»? Suhtumist, millele juhtis tähelepanu juba Jeesus – keegi ei taha uut, vaid ütleb: vana oli parem! (vrd Lk 5,39) –, leidub ka meie päevil, sest igaüks meist on senise, «vanaga» harjunud ja uus tundub võõras. Aga kes julgeks öelda, et vana on alati parem? Kas peaksime küsima, kui hea on see tõlge või kui vana?
Vastata pole kerge. Loodan siiski, et iga ristiinimene on tänulik kõigile neile, kes püüavad Piibli sõna meile kättesaadavamaks teha.

Vello Salo

Valik eestikeelse piiblitõlke daatumeid
1686 – Wastne Testament – lõunaeesti keeles
1715 – Uus Testament – põhjaeesti keeles
1739 – Piibel – põhjaeesti keeles
1938 – Uus Testament (tõlkija Harald Põld)
1968 – Piibel (Briti- ja Välismaa Piibliselts)
1989 – Uus Testament (tõlkija Toomas Paul)
1997 – Piibel (Eesti Piibliselts)
Allikas: Eesti Piibliselts

Kommentaar: Piibel ja Biblia – võime olla tänulikud iga väljaande eest

Eesti rahval on olnud 18. sajandi algupoolel kaks Uue Testamendi teksti, üks Lõuna- ja teine Põhja-Eestis. Muidu on meil väikese rahvana olnud ikka üks tõlge korraga. Okupatsiooni ajal päästis meid eksiilikirik oma tõlkega. Minu riiulil on olemas küll Jehoova tunnistajate ülemaailmne nn normpiibel ehk ingliskeelne «uue maailma tõlge». Nende eestikeelne väljaanne ei ole veel kätte sattunud.
Professor Vello Salo üksikute raamatute tõlkeid olen alati huviga lugenud. Eks see mitmekesisus pakugi võimalust mõelda ja rikastuda. Siiski ei ole kõik väljaanded oma lähtealustelt võrdsed ega samal joonel ja tasemel, valijad ei pruugi seda teada. Erinevalt Eestis varem ilmunud pühakirjadest ja Vello Salo tõlgetest, mille kõigi aluseks on algkeelsed tekstid, hakkab ilmselt ka meie turule tulema ingliskeelsest tõlkest maakeelde ümber pandud tõlke tõlke Piibleid.
Osa asjade puhul meie elus on valiku tegemine küll maitseasi, ainult et Piibli puhul jäävad algkeeli mitte õppinul valiku tegemisel kriteeriumideks mitte võimalus tõlget «läbi katsuda», vaid stiili- ja muude tunnuste alusel tehtav meeldivusotsustus. Osale inimestele rahva hulgast on tähtis harjunud sõnastus, teiste jaoks ei oma tähtsust ükski sõnastus. Mitte sellepärast, et need teised oskaks ise Piiblit algkeeltes lugeda või kohati kasutada, vaid seetõttu, et nad seda raamatut üldse hinnata ei oska.
Oleme tänulikud iga välja­ande eest, mõtleme ning peame kinni sellest, mis hea on.

Randar Tasmuth,
Eesti Piibliseltsi piiblitõlke toimkonna liige