Tõtta mu juurde ja ole mulle armuline

Korduvalt sammun sellest samast kivikuhilast mööda.
Ta muutub kogu aeg.
Isegi paju võttis uue hoo sisse ja hakkas kasvatama urbe.
Linnud juba teevad oma peatumisi seal ja päike soojendab kõike.
Ühel päeval hakkab vist õitsema.
Ilma et mina oleksin midagi selle heaks teinud.
Ilma et mina oleksin pajatanud klimatoloogiast
ja selle muutustest üldse.
Elu taastub, nagu elu peabki taastuma.
Sest elu on üks ja ta on igavene.
Seda on näha kõikjal, see ümbritseb meie kogu olemist.

Kivikuhila otsas oli kunagi mingi ristitaoline kujutis.
Ei tea, mida see seal tegi.
Võib-olla keegi tõepoolest tahtis kedagi mälestada kohal,
kus ammu oli midagi juhtunud.
Aga praegu rist ei tõsta nagu karedavõitu appihüüe
enam oma põikpuid vastu taevast.

Risti aeg oli paratamatult möödas.

Praegu algab uus aeg.
Õitsva risti aeg.
Õitsva?
Jah, just õitsva.
See, mis vana, see, mis möödas, selle aeg enam ei ole.
Praegu rist õitseb.
Ta ei kanna enam koormat.
Ta on tühi.
Väät ronib varsti ülesse ja peidab risti teravad ääred.
Oleme jõudnud pärale.

Tõtta mu juurde ja ole mulle armuline.
Ma olen rännakust üsnagi väsinud.
Riided tolmus ja läbi teise kinga vaatab varvas.
Reisimine on väsitav, aga kuidas muidu saaks kuhugi??

Tõtta mu juurde ja võta mu käest see roosike,
mis sinule on mõeldud.
Ja ära karda, sest ma lõikasin okkad ära.

Mõtisklus paastuaja 4. pühapäevaks, palmarum