Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Teelolija päevaraamat

14.01.2009 | | Rubriik: Kultuurielu

Vahetult enne jõule ilmus trükist preester Wilfrid Stinisseni raamat «Vaimu teraapia» Tiit Pädami tõlkes ja eessõnaga ning tema Liibüas tehtud fotodega illustreeritult. See on mitmes mõttes tähelepanuväärne raamat.

Kõigepealt võib sealt näha, kuidas mitte ainult protestantlikud kirikud ei teisene ajaga, vaid ka katoliku kirik pole enam see, mis oli XVI sajandil. Kõrvalt vaadates võib tunduda, et ta on muutumatu, monoliitne ja konservatiivne, aga tegelikult on sealgi oma arengud.
Autor jutustab näiteks anekdootliku loo J. B. Montini, hilisema paavst Paulus VI elust. Kui Montini töötas Vatikani riigisekretariaadis, helistas üks tema pihilistest talle igal ennelõunal. Helistaja rääkis ja rääkis ning Montini pingul, meeleheites näost võis välja lugeda, et ta tegi enesevalitsemiseks ja vihapurske vältimiseks kõik, mis suutis.
See oli tarkus, et ta ei hakanud vihahoos sellele naisele sõnu peale lugema. Alati on vale öelda midagi ärritatuna. «Kõnele vihahoos, ja sa pead parima kõne, mida sul elus on tulnud kahetseda,» olevat Winston Churchill öelnud. Stinissen usub aga, et Montini oleks käitunud targemini, kui ta sel hetkel, mil polnud ärritunud, vaid täiesti rahulik, oleks mõista andnud, et hingehoidjalt ei tohi nii palju aega nõuda.
Ma ei soovi hakata autoriga polemiseerima, kas ikka tüütustest saab lahti õrna «mõista andmisega», minu enda kogemused on siin süngemad. Tahan vaid öelda, et taolistes seikades ilmneb muutus – paavsti resp. tulevase paavsti kritiseerimine ebaadekvaatse käitumise pärast on preestri jaoks endastmõistetav.
Enese avamine sünnib hirmuga
Või teine näide. Autor arutleb, mida teha, kui noor inimene tuleb ja ütleb: «Ma ei tea, kas abielluda või minna kloostrisse. Ma usun, et mul on kutsumus, kuid ma ei ole selles kindel.» Varem oli kõigil katoliku pihiisadel vastus valmis: «Kloostrisse minemine on parem kui abiellumine. On täiesti selge, et sa pead kloostrisse minema.» Paljud preestrid teadsid isegi täpselt, millisesse kloostrisse näitsik peaks minema! Selle tagajärjeks oli, et ehtsa kutsumusega inimeste kõrval tuli kloostritesse ka kandidaate, kelle koht ei olnud seal ning kes jäid õnnetuks.
Praegu ei usuta enam, et pihiisal või vaimulikul teejuhil oleks vastus sellele küsimusele. Vastus on küsimuse esitajas endas. See, mida teejuht võib teha, on vabastada see vastus, aidata usaldajal vastusest, mida ta kuskil sügaval enese sisemuses kannab, teadlikuks saada.
Autor lähtub juhatamist vajavast inimesest, niisugusest, nagu ta meie ajal on. Ta on kogenud, et nüüdisaja inimene kannatab eelkõige enesepõlguse, sisemise lõhkikäristatuse tunde, enese väärtusetuse, mitte millekski kõlbmatuse tõttu. Ta tajub endas puuduvat terviklikkust ning tunneb end eelkõige mitte patusena, vaid haavatuna.
Usaldaja ei otsi esmajärjekorras mitte julgustust, ja kui rääkida pihist, siis võib-olla eeskätt isegi mitte pattude andeksandmist, vaid võimalust olla selline, nagu ta on, ning olla sellisena teiste poolt aktsepteeritud. Enese avamine tähendab suurt riski. Paljud tunnevad, et nad on inetud, räpased ja haletsusväärsed. Ja kui nad lõpuks leiavad julguse – oma alastuse näitamine nõuab tõesti julgust – ja saavad üle häbitundest, sünnib see alati hirmuga: kas ma ei šokeeri oma vaimulikku juhti, kas ta aktsepteerib mind ka siis, kui ma avaldan talle kogu tõe, ega katkesta minuga suhteid?
Enesekeskne kahetsus suurendab pattu
Liikumapanevaks jõuks on ikka lootus saada täielikult tunnustatud sellisena, nagu ollakse või nagu usutakse end olevat. Mitte et alatiseks peaks jääma selliseks, nagu antud hetkel ollakse, vaid seetõttu, et inimene eksistentsiaalselt teab: edasi minna ja areneda saab ainult juhul, kui alustada sealt, kus parajasti ollakse. Ei saa loobuda halbadest külgedest või vabaneda vääradest sidemetest, kui esmalt ei olda tunnustatud sellisena, milline käesoleval ajal ollakse.
Kui aga süütunne on põhjustatud tõelisest süüst, siis ei tohi seda väiksemana näidata. Lohutus, mida me anname, ei tohi seisneda selles, et me vähendame pattu, vaid et me suurendame Jumala an­deksandmist. Ühtlasi on meie ülesandeks juhtida süütunnet õiges suunas ning lasta sel areneda siiraks kahetsuseks. Tihtipeale väljendab süütunne rohkem haavatud uhkust kui tõelist armastust. Ollakse eneses pettunud, et ei oldud nii tubli, kena ja «vooruslik», nagu arvati end olevat. «Ma kahetsen oma pattu» tähendab tihti: «Mul on kahju, et ma ei ole nii hea, kui ma endale ette kujutasin.» Selline enesekeskne kahetsus ei ole õige südame ahastus. Enesekeskne kahetsus suurendab enesearmastust ning teeb patu veelgi suuremaks.
Homne kristlane on müstik
Stinisseni peamine sõnum on, et müstikat ei peaks kartma. Müstika on osa kristlikust elust. Kristlik eetika ei toimi ilma müstikata. Ta meenutab Karl Rahneri (1904–1984) kuulsaks saanud sõnu: «Homne kristlane on kas müstik, või ei ole teda üldse.»
Kirikus oleks palju rohkem müstikat, kui me julgeksime preestrite ja vaimulike teejuhtidena oma pastoraalse töö eesmärke kõrgemale seada. Stinissen ise on sageli märganud, et inimesed on eriti avatud ning huvitatud siis, kui ta kõneleb sellest, et on olemas tegutsemisviis, mis on palju isetum, passiivsem, rahulikum seetõttu, et inimene laseb Jumalal enda kaudu tegutseda. Inimesed mõistavad seda.
Vaimulik teekond ei ole midagi, mida tuleks konstrueerida. Pigem on see usaldajate aitamine avastada seda, mida nad endas juba kannavad. Kunagi ei ole teejuhi ülesandeks luua midagi uut, vaid vabastada need ressursid, mis Looja just sellesse inimesse on pannud.
Hingehoidlikus vestluses on peidus müstika, millest vähemal või rohkemal määral osasaamine sõltub teejuhi avatusest Vaimule. Hingehoid on alati vaimulik seiklus.
Jään huviga ootama uusi kirjastuse TP raamatuid sarjast «Teelolija päevaraamat».

Toomas Paul,
teoloogiadoktor

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)