Soomlaste abi Imastu koolkodu lastele

Viibisin Imastu koolkodus sealsete kasvandike ja nende soome ristivanemate ühiskohtumisel.

Kohtumine oli pühendatud esimeste erivajadustega laste ja noorte ristimisele 15 aastat tagasi Tapa Jakobi kirikus.
Aastatega on kogunenud ristituid ja leeritatuid mitme tosina jagu. Asja eestvedajaks ja hingeks on olnud kaastundliku ja armastava südamega naine Pieksamäelt, kes on tegelnud erivajadustega inimestega kaugelt üle poole sajandi, neist vaimulikuna üle kahekümne aasta. Oma kõnes meenutasid nii tema kui ka mitmed teised, kuivõrd erinev oli Imastu hoolealuste olukord tollal võrreldes tänapäevaga. Kes on külastanud nõukogudeaegseid hooldekodusid, võib seda endale ette kujutada.
Väga uudne oli tollal paljudele ka mõte hakata hoolealustele pidama pühapäevakooli- ja leeritunde. Oma igapäevaeluga toimetulekuks vajavad nad abi ja hoolitsust ning enamasti kipub ikka ressurssi olema vähem kui vajadust. Kas ja kes leiab veel tahet ja jõudu nende tundlike ja eriliste kasvandike hingede eest hoolitsemiseks?
Ilma usu ja lootuseta võib nende olukorda nähes tabada meid lihtsalt suur kurbus või ka inimliku jõuetuse tunne. Seda imetlusväärsem on näha inimeste püüet ja tahet sellise olukorraga mitte leppida, vaid teha midagi kaasinimeste heaks, nende olukorra muutmiseks. Teha seda vabatahtlikuna, kristlikust ligimesearmastusest. Selliseid inimesi saabus teiselt poolt Soome lahte seegi kord suur bussitäis.
Veel rääkis koosviibimisel ühe kasvandiku ristiema, kuidas ta rõõmustas sellest, kui ta kuulis, et ta ristitütar on esimesse klassi vastu võetud, aga veelgi enam rõõmustab ta selle üle, et Kelly, kes samal päeval koos ühe teise tüdrukuga ristitud sai, nimi on nüüd ka taevasse kirja pandud. Püha ristimise läbi on meile seda tõotatud.
Miks tulevad sugulasrahva esindajad meie erivajadustega laste ja noorte ristivanemateks ja miks ei näe me selles rollis oma rahva liikmeid? Muidugi on soomlastel paremad materiaalsed võimalused. Kuid kas ainult? Neid oma ressursse ja andeid võiksid nad ju väga edukalt kasutada ka mujal, endi hüveks ja tarbeks. Eks tuleta selline käitumine meile meelde Jeesuse ütlust: «Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.»
Nii nagu «Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut», käivad ka hõimurahva esindajad Imastus, et olla abiks ja toeks neile, kelle elus on paljud asjad ja olukorrad teisiti kui meil.
Tõnu Linnasmäe,
Ambla koguduse õpetaja