Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Sisukas raamat kõnetab iga lugejat

05.01.2010 | | Rubriik: Kirikuelu

Foto: Mari PaenurmKüllap olete juba kuulnud, et käesolev aasta on Eestis kuulutatud lugemisaastaks ning teemakohaseid üritusi jagub kõikjale. Nelja lapsega Humalate perel Tartus on lugemisega omad suhted. Periooditi erinevad. Eesti Kirik käis neil külas vana aasta viimastel päevadel, ajal, mil jõuluaegsetest toimetustest juba veidi möödas ning paras hetk häid mõtteid jagada.
Ema Anna ja isa Priit meenutavad, et juba enne abiellumist rohkem kui 15 aastat tagasi oli kummagi suhe lugemisse erinev. «Mäletan, kui läksin Priidu juurde, siis hakkasid sahtleid avades silma kõiksugu juhtmed. Kirjanduse valik oli minu jaoks harjumatu – matemaatika, füüsika … lõpuks kusagil kõrgustes üksik luuleraamat. Aga see oli siis see, mis tema jaoks oluline, mida lugeda,» meenutab naine kerge naeratusega suunurgas.

Valikud muusikas ja keeles
Anna ise, kelle kodus tänu kirikuõpetajast isa Paul Saare valikutele oli enam humanitaarne õhkkond, meenutab, et isa sahtlites oli alati ruumi kenasti seatud kirjutusvahendite ja kaartide jaoks. Ja riiulite kaupa raamatuid – hulk soomekeelset teoloogilist kirjandust ja palju muud põnevat.
Muide, soome keel hakkaski Annale justkui iseenesest külge ning teismelisena sai järjest suurema süvenemisega tudeeritud usulist kirjandust. «Tegelikult oligi minu ees kooli lõpetamisel kaks valikut – kas keel ja kirjandus või hoopis muusika. Valisin eesti keele, soome-ugri filoloogia,» meenutab pereema eneseotsinguid.
Ülikoolis olles sai aga selgeks, et ilma muusikata ja orelimänguta Anna ei saa ja nii paluski neiu toonaselt Pauluse koguduse õpetajalt Harald Tammurilt luba käia õhtuti kirikus orelit harjutamas.
See oli hindamatu privileeg, mis aegamisi suubus praktilisse igapäevaellu – tuli hakata mängima nii talitustel kui teenistustel. «Muusika on otsekui taldrik ja sõna toit, mis sellel on. Üks ei saa hästi teiseta, inimene vajab täisväärtuslikuks eluks mõlemaid.
Nii on jumalateenistuses ja ka igapäevases elus. Muusikas väljendub tundemaailm, keel võimldab väljendada mõtteid. Kui mõni raamat peab aastasadu vastu ning suudab ikka veel inimesi kõnetada, siis see on kahtlemata väärtus omaette,» võtab Anna Humal oma mõtte kokku.
Seekordsel jõuluajal tuli tal organistina mängida viieteistkümnel (sic!) teenistusel. Kui lapsed väiksemad olid, tegutses Anna kümme aastat koguduse beebikoolis ning viimased kümme aastat on ta vedanud ka Tartu Pauluse koguduse kammerkoori tööd. Ta on lõpetanud muusika­õpingud EELK Usuteaduse Instituudi kirikumuusika osakonnas ja nüüd õpib teist aastat Eesti muusikaakadeemias. Orelit muidugi. 

Igaühel oma tee lugemise juurde
Pereisa Priit, kel füüsiku haridus Tartu ülikoolist ning kes praegu tegutseb edukas perefirmas, mis tegeleb templite tootmisega seotud tehnika müügi ja valdkonna arendamisega üle maailma, on oma arusaamad lugemise ja lugemuse kohta.
«Kui ma mõnd raamatut loen, tekib mul tihtipeale küsimus, miks see on niimoodi kirjutatud, mis on autorit ajendanud jne. Neid põhjusi on palju. Ma usun, et suheldes erinevate inimestega saan ma neilt hulga rohkem, mõistan neid palju paremini kui raamatu vahendusel,» lisab Priit omapoolse vaatenurga ning nimetab, et hulga raamatute lugemine võib ka üks suur aja raiskamine olla.
Priidul on lisaks Piiblile oma kindel valik teoloogilist kirjandust, mida ta lugeda armastab ning mis kosutust pakub. Ka osaleb Priit aastaid töös, mille tulemusel ilmuvad eesti keeles Saksamaal mariaõdede poolt välja antud Basilea Schlinki palve ja mõtiskluste raamatud. Neist viimase eestinduse – «Sa ei jää enam endiseks» – annab pereisa ka siinkirjutajale lahkelt kaasa. Kui küsin, kuidas nii ratsionaalsete asjadega tegelev mees leiab tee Jumala juurde, naeratab ta ja lisab, et otsus Jumalat järgida ongi väga ratsionaalne. See loob võimaluse kõige muu suhestamiseks.

Kui ainult rohkem aega oleks!
Humalate neljast lapsest kolm õpivad Tartu katoliku koolis ning kõige noorem, seitsmene Henn Kaaleb loodab samuti sügisest sealse lasteaia kooli vastu välja vahetada. Tema lemmikud on praegu koomiksid, seal saab vähese jutu toredate piltide juurest ise kokku lugeda ja nii jäävad lood kui ka tähed paremini meelde.
Suuremate laste põhimureks on ajanappus, raamatute lugemiseks tuleb seda ekstra leida ning 12aastane Auli Marta tunnistab, et kõige parem aeg ongi just koolivaheaeg. Siis võib lubada endale lugemistuhinat, mis annab võimaluse hea raamat ühe jutiga läbi lugeda. Viisakalt näitab ta oma praeguseid lemmikuid, rootsi muinasjutte ja Mihkel Ulmani «Nukkude teatrit».
Argisemal ajal peab Auli Marta jagama ennast kooli, klaveriõpingute, ujumistrenni ja pühapäevakoolitöö vahel. Lisaks kodutööd, mida jaopärast kõigile teha antakse. Muide, arvutikasutus on nelja lapse peale ajaliselt jagatud ja telerit selles kodus ei vaadata.
Kolmeteistkümnest Arno Gabrieli lummavad kõige rohkem prints Caspiani seiklused C. S. Lewise Narnia kroonikates. Ta elab lemmikule hingega kaasa ja lisab, et erinevalt filmist on raamatutes palju rohkem sees ning lugedes saad sealt enam kui filmist.
Sooja naeratusega kaheksane Georg Elias räägib mulle õhinal poisist, kelle puudutusest võisid ka pommid lilledeks muutuda. See on raamat Titoust, roheliste sõrmedega poisist, ja ausalt öeldes võiksin kuulajana vanduda, et leian sama helgeid ja siiraid jooni ka selles lugejas, kes mulle raamatulugusid jutustab.
Aega kasutama õpivad kõik lapsed, sest lisaks muusikaõpingutele käivad ka poisid ühes või kahes trennis. Ja tegutsevad koguduse juures. Aga lugeda neile meeldib.

Hea mõte kõnetab iga nägijat
Kui ajalehe jaoks pilte teeme, läheb mu pilk jälle seinavaibale. See on üks mu lemmikuid. Siinse pere märk. Helehallil taustal suured käed palveks kokku pandud ja selle alla kootud kaks sõna – suure algustähega Jumal ning sellest allpool, sujuva joonega ühendatud väikese algustähega humal.
Pereema Anna on võtnud oreli taga koha sisse ja pereisa Priit ulatanud talle ühe noodi. «Oi, mis see on! Üks mu lemmikuid! Händeli «Halleluuja» (osa G. F. Händeli oratooriumist «Messias» – toim). Muide, seda mängiti ju ka Krossile! Tema ärasaatmisel Kaarli kirikust. Ja Kross – tema on kindlasti lugejate jaoks tänapäevase keele ja eneseväljenduse tippe Eestis,» seob Anna muusika ja kirjanduse jälle kaunilt kokku.
Ja ma saan kinnitust – elutervet peret seob  hulk häid asju, muuhulgas ka raamatud.

Mari Paenurm

Humalate pere Tartus
Isa Priit – Humala Templitehase tegevdirektor, Tartu Pauluse koguduse juhatuse aseesimees.
Ema Anna –  Pauluse koguduse kirikumuusik.
Arno Gabriel (13) õpib Tartu katoliku koolis, käib korvpallitrennis.
Auli Marta (12) õpib Tartu katoliku koolis, käib ujumistrennis.
Georg Elias (8) õpib Tartu katoliku koolis, käib korvpalli- ja juudotrennis.
Henn Kaaleb (7) käib Väikese Pauliine lasteaias, korvpalli- ja juudotrennis.

Kõik lapsed on muusikalembesed, õpivad klaverit ning võtavad osa Pauluse koguduse pühapäevakooli tööst. Ka isa Priit laulab koguduse kammerkooris.
Kui aega jääb, on Humalate pere suurtel ja lastel ikka mõni raamat pooleli. Lugeda neile meeldib.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)