Septuagesima – seitsekümmend

Alates tänasest pöörab kirik silmad eelseisvate ülestõusmispühade poole.
See ja järgnev pühapäev (Sexagesima) on saanud oma nime arvudega 70 ja 60 suhteliselt vabalt ümber käies. Esimene neist ei ole täpselt 70 ja teine täpselt 60 päeva enne ülestõusmispühi, erinevalt ülejärgmisest pühapäevast (Quinquagesima), millest jääb täpselt 50 päeva ülestõusmispühadeni. Nime Septuagesima seostatakse tõsiasjaga, et päev langeb seitsmendasse dekaadi enne ülestõusmispühi.
Kirikuaastas on alanud paastuks valmistumise periood. Kolm pühapäeva enne paastuaega ei moodusta pelgalt silda ilmumisaja ning paastuaja vahel, vaid juhatavad usklikke paastuajani. Traditsioonilises rooma riituses tuleb tugevalt esile selle perioodi tõsine alatoon.
Alates nüüdsest ei laulda missal enam halleluujat ning liturgiliseks värviks on violett – paastu ja patukahetsuse värv.
15. sajandi Prantsusmaalt on teada halleluuja matmise tseremoonia – laupäeval enne Septuagesima-pühapäeva sisenes üheksanda tunni palvuse lõpus käärkambrist kirikusse leinates ja kaeveldes protsessioon, milles kanti otsekui matusel risti, küünlaid, viirukit ja väikest kirstu. Kui protsessioon jõudis vahevõreni, «maeti» halleluuja sinna.
Vanakiriklikud lektsioonid kõnelevad võidujooksjatest (1Kr 9:24–10:5) ja töölistest viinamäel (Mt 20:1–16), õpetades tundma tänulikkust ja rõõmu saavutatud eesmärgi üle. Eesmärk ei ole kiitus paastureeglite tubli täitmise eest, vaid Jumala üleva kutsumise võiduhind Kristuses Jeesuses.

Joel Siim