Rohutirtsude nuhtlus: Piiblis kirjutatu tunnistus

Rohutirtsud tulid kogu Egiptusemaale ja laskusid väga suurel hulgal kõigisse Egiptuse paigusse; enne seda ei ole rohutirtse sel määral olnud ega ole neid olnud ka enam pärast seda. Need katsid kogu maapinna, nõnda et maa mustas; nad sõid ära kõik maa rohu ja kõik puude vilja, mis rahe oli üle jätnud. Ja kogu Egiptusemaal ei jäänud üle midagi haljast puudel ega väljarohtudel. (2Ms 10:14–15)
Kirjeldatud omapärast loodusnähtust, rohutirtsude hiigelparve teel rohelist toiduks otsimas võis jälgida 15. märtsil Jeeriko oaasist väljudes ja Jeruusalemma poole sõites Juuda kõrbe ja Kõrkjamere (Surnumere) vahel vahetult enne päevaloojakut. Seekord tulid nad Egiptusest, suundudes Juudamaa kaudu üle Jordani.
Bioloog Ingmar Laasimer Nõo kogudusest, nähtuse üks tunnistajaid: «Rändrohutirtsu Locusta migratoria’t tabab aeg-ajalt rännukirg, põhjuseks suur asustustihedus ja uute söödamaade vajadus. Ajendiks saab kevadine tugev vihm. Tirtsud isegi muutuvad – kehakujult ja värvuselt, kohastudes rännakuks. Veel enne, kui neile tiivad kasvavad, võivad nad liikuda hüpeldes. Nende ründeid ja rüüsteid kujutavad piltkirjad ulatuvad sealkandis – Egiptuses, Palestiinas, Liibanonis – kuni 3000 a. eKr.
Kuigi rännates on nad vastupidavad ja peavad söömata kaua vastu, õgivad tirtsud maandudes sõna otseses mõttes kõik rohelisest lagedaks, jättes voonakesed toiduta. Ühe sellise emase Locusta järeltulijad on võimelised hävitama kahe lamba eluks vajaliku toiduhulga.» 1928 loodi Londonis tirtsudevastane keskus Anti-Locus Center.
Juune Holvandus