Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Reis Eestist Eestisse

06.10.2006 | | Rubriik: Ühiskond

31. augusti varahommikul kell 5.45 võtan oma reisikohvri ning asun teele. Mõttes peatun Kirumpää linnusevaremete läheduses Võhandu jõe kaldal vana Võru-Tartu maantee ääres paikneva mälestuskivi tekstil, mis ütleb: AD 1855, lehekuu 10. päeval läks Kirumpäält Saraatovisse esimene väljarändajate voor.
Hommik on jahedavõitu. Looduses võib märgata sügise esimesi varje. Lehispuud proovivad selga pruunikaskuldset rüüd, rändlinnud tunnevad südames rahutut kutset asuda pikale teekonnale, tuul kutsub samuti mind: «Tule tagasi koju!» Imelik, seitse pikka aastat on teinud oma töö, ma kutsun kaugel Kalifornias asuvat kodu oma koduks.
Mugav autobuss veereb ette ning ongi aeg. Aeg isaga hüvasti jätta. «Poig, hääd reisi sõs!» «Aitehh, ole sõs esi’ kah terve’!» Vahetame isaga veel viimased võrukeelsed soovid, embame teineteist ja istun oma kohale. Nüüd jätan kõik Jumala hooleks. Pikal  elu reisiteekonnal vajame kindlat Saatjat ja Hoidjat, ilma Temata ei jõua me kohale.
Esimesed eestlased, kes rasketes Tsaari-Venemaa oludes läksid otsima uut õnne, maad ning vabadust, on saanud endale mälestuskivi. Aastaid hiljem kujunes väljarändamine massilisemaks, eestlasi sattus Musta mere äärde, mägisesse Kaukaasiasse, metsaderohkesse Kanadasse, ahvatlevasse Ameerikasse, suure Venemaa ääretutele aladele.
Kõikjale, kuhu astus tööka ning jumalakartliku eesti talupoja jalg, tekkisid eesti asundused, külad. Kerkisid kirikud, kooli- ja rahvamajad. Elas edasi eesti meel ja keel.
1944. aasta september aga kiskus kodust välja ligemale 70 000 eestlast, kes lahkus oma põliselt kodumaalt ainsa sooviga jääda ellu. Kohale jäädes oleksime neid nimesid täna lugenud küüditatute, Siberi vangilaagris tapetute ja kommunistliku terrori poolt vangistatute nimekirjadest.
Aeg on toonud meile tagasi vabaduse, materiaalse heaolu ning õnnistatud tuleviku. Meie, kes me kodumaad külastame kauge aja tagant, märkame tohutuid edasiminekuid Eesti igapäevaelus. Eesti kaubanduskeskused annavad silmad ette Ameerika omadele nii kaubakülluses, kvaliteedis kui ka teeninduskultuuris.
Eesti linnad ja alevid on saanud uue rüü, vanad majad on restaureeritud, uued majad kannavad endas arhitektuuri viimast sõna. Inimeste riietus tänaval on korrektne ning moodne. Eestlane oma tubliduse ning töökusega viib kodumaa õitsele. Kristlastena usume, et meie edukuse taga on Jumala hoolitsus ja õnnistus.
Kahju on sellisest idüllilähedasest miljööst välja rännata, kas pole?
Nägin ja kuulsin 20. augustil Eesti Televisioonis peaministrit, kes ütles eesti rahvale: «Eesti lähima kümne aasta peaeesmärk on jõuda Euroopa viie rikkama riigi hulka.» Ma ei kahtle selle soovi täitumises. Kui meie rahvas saab edasi töötada vabana ning iseseisvana, on seegi eesmärk reaalselt teostatav.
Kodumaalt lahkudes, astudes Tallinna lennujaamas lennukile, leian äkki, et ma ei lendagi mitte kaugele Ameerikasse võõra maa inimeste keskele, vaid tagasi koju, Eestisse!
Igas maailma nurgakeses, kus iganes eestlasi leidub, me laulame koos, palvetame koos, tantsime koos, sööme koos, pidutseme koos ning jagame koos üksteise muresid- rõõme, me oleme alati eestlased.
Meie EESTI on meie eesti majad, eesti kirikud, organisatsioonid ja usulis-rahvuslikud kokkutulekud. Jumal aidaku meid ja õnnistagu meid selles töös!
Õpetaja Jüri Pallo
12. septembril Los Angeleses Kalifornias

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)