Palve

Aeg seiskub kuristiku serva peal.
Ees ahvatlevalt kutsuv vabadus
ja selja taga rasked teed
täis vaeva, muret, ahastust.

Nii lihtne oleks kergel tõukel
end merevoogudesse paisata …
Ma tardun, vaatan igatsedes vette
ja palun Jumalat: «Mind päästa sa!»

Hetk tundub pikk kui igavik,
tuul tõukab aina mere poole,
üks samm, üksainus vaid on vajalik …
«Mu Issand, end jätan Sinu hoolde!»

Pea murdun ma ning astun sammu tagasi,
end pööran näoga vastu tuult,
sean samme veel ja vajun jõuetuna põlvili,
kui eemale saan sillerdavast  meresuust.