Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Õppereis… või palverännak?

10.09.2008 | | Rubriik: Kirikuelu

Koor Rovaniemis polaarjoonel, siin jätsime hüvasti oma armsate võõrustajate Reedik ja Maie Oksaga. Foto: Kristiina Allos

EELK KML segakoor KOSK ehk soome keeles Viron kanttori-kuoro viibis nädala Põhja-Soomes, andes kaks kontserti, nautides Jumala loodud kaunist loodust ja külastades nii palju kirikuid, kui vähegi jõudis.

Me oleme teelised ka siis, kui oleme turvaliselt oma kodus. Kuid tunda end hoituna Jumala laste seas ka võõrsil on eesõigus, mille eest oleme siiani üllatunult tänulikud. Mulluse Saksamaa-sõidu vaimuliku pagasiga asusime teele, igatahes, põhja!
Loodus tegi meiega «nalja», lastes enne kogeda korralikku meretormi, et pärast seda rõõm kindlast maast jalge all suurem oleks. Edasine sõit läbi Soome oli mugav ja muretu, ilm muutus soojaks ja naeratavaks juba Lahti kandis, osav bussijuht Mati Meikar ja tark GPS juhtisid meid kindlalt kohale.
Vaimulik kõrgrõhkkond süvenes ja jätkus kogu reisi ajal, sest kus kaks või kolm Tema nimel koos on… Ja sellel reisil me olime kogu aeg koos, nii bussis, tutvumiskäikudel, palvustel kui loomulikult lauldes.
Pool kavast proovitud
Meid võttis Hietasaaril vastu kantor Heikki Jämsä, kes hoolitses meie heaolu eest viimse kui üksikasjani. Järgmisel päeval Oulu ümbruses käisime ühest kirikust teise. Kuulsime kirikute ajaloost ja koguduste tegemistest ning igas kirikus laulsime laulu, nii sai pool kavast äragi proovitud. Nii me õppisime, saime uusi teadmisi ja iga kiriku altari ees lauldes kuulutasime Teda, kelle nimel on inimesed kokku tulnud ja need imeilusad kirikud püstitanud.
Kempele uus kirik – sealt alustas meie juhtimist-õpetamist Maija-Liisa Härkönen, Kempele vanas kirikus juhatas meie laulu «Soi kunniaksi Luo­jan» Seppo Härkönen, ja nemad polnud ainukesed estofiilid, keda sellel reisil kohtasime –, Tuira kirik, Oulujoe kirik, Karjasilla kirik. Igas pühakojas kuulasime erisugust akustikat ja kogesime pühadust. Enim liigutas meid Oulujoe koguduse seos Eestiga ja Tartu Kristliku Noortekoduga.
Laulsime ka Oulu piirkonna kutsekõrgkooli suures saalis. Seal jäi kirikufiilingust pisut puudu. Selles koolis on väga head tingimused kirikumuusikute koolitamiseks, näiteks kolm suurepärast orelit. Ka ostlema saime – nelipühi kiriku kirbuturul, kus iga kulutatud euro läks India lastekodulaste heaks.
Ansamblilaulu kiituseks
Õhtul oli kontsert Oulu toomkirikus. Ansambel Ulmus Domini (Anne, Ingel, Hanna ja Samuel Jalakas, Riho Ridbeck) mängis alguseks, siis psalmilugemine ja palve nende ridade autori poolt.
KOSK laulis oma juhi Riho Ridbecki kirjutatud laule ps 19 ja usutunnistuse sõnadele, osasid J. Obrechti missast «Salve diva parens» ja eesti rahvapäraste koraaliviiside seadeid T. Niitvägi, H. Kendra, T. Jürjo ja loomulikult C. Kreegi sulest. Orelil saatis Anne Sarrap, ansamblilood vaheldasid meie kontserdi erinevaid osi. Pärast kontserti kogu publiku juuresolekul võtsime tänada oma võõrustajaid ja teejuhte. 
Pärastine ühine eine Hietasaaril päädis ühise palvusega Taizé lauludega, palvust juhtis Margus Liiv. Kantor Raimo Paaso asjatundjana ei kiitnud meie laulu niisama, vaid analüüsis häälerühmade kaupa – seda oli julgustav kuulda. Koos Heikki Jämsäga, kes oli selle päevakava meile valmis mõtelnud ja terve päeva meid juhtinud, tänasime Jumalat, kelle abiga kõik meie ettevõtmised korda olid läinud.
Mägede poole
Järgmisel päeval sõitsime Rovaniemi, kus eestlased Maie (Rovaniemi koguduse kantor) ja Reedik Oksa meid juhtima asusid – esiteks Tavivaara kalmistule ja kabelisse. Sealne atmosfäär sisendas meisse Jumala rahu, nii hea oli laulda. Huvitava kõlaga digioreli saatel lauldud «Jumal, Sul ligemal» tõstis meie südamed ülespoole! Käik kalmistule oli õpetlik.
Hiidenkirnu’de (kaljuavaused – toim) imetlemine ja ronimine Ounasvaaral nõudis jalge ette vaatamist (ka mustikate pärast!), kuni kolleeg lõpuks tuletas meelde, et «tõsta oma silmad üles mägede poole!» – aga selleks tuleb seisatada ja järele mõtelda. Muu hulgas algas imestamine selle üle, et iga kord, kui meil oli vaja bussist välja tulla, tuli vihmasajus vaheaeg.
Elevust tekitasid Lapimaa «põlisasukad» põhjapõdrad, kes peremehe õigusega maan­teedel jalutasid (järgmisel päeval poseeris meile valge põhjapõder, kes tee ääres põdrakanepit nosis). Kontsert Rovaniemi kirikus, ilusas ja väärikas pühakojas, lõpetas teguderohke päeva. Aga pikalt oli veel valge, nagu meil jaanipäeva ajal − sealkandis päike veel ei kiirustanud loojumisega. Soliidne ja mugav majutus oli Norvajärvil, kaugel linnast ja inimasustusest.
Imeline palvepeatus Lapimaal
Järgmine päev – sõit tihedas vihmasajus Pyhä-Luostole, Pyhätunturi jalamile, sealt imeline rännak Aittakuru sügavusse, siis natuke maad tagasi Kairosmaja (kairos – selginemise koht, kus unustad vana ja kohtud uue reaalsusega) Revontule kabelisse (revontuli tähendab virmalisi), kus oli meie rännaku järgmine imeline palvepeatus.
Me laulsime seal üksteisele (meie sekka oli tekkinud uus ansambel!), Anne mängis flööti, Maie saatis klaveril koraali, allakirjutanu luges pühakirja. Selle pühakoja rahu oli kosutav. Kemijärvi kirikus mängisid Maarja Korts ja Maie orelit neljal käel, Maie laulis oma laulu «Halleluja!», Samuel Jalakas mängis trompetil Telemanni – suurepärase barokk­oreli saatel.
Pärast seda lubasime endale natuke ka kommertsi ja läksime otse polaarjoonele, jõuluvana juurde. Astuda suurest suvest õue, kus väga delikaatselt kostab vaikne jõulumuusika ja poodides toimetavad päkapikud, oli üpris muhe olukord ja tegi tuju veelgi paremaks.
«Koju» Hietasaarile jõudsime õhtuks, seal ootasid meid juba Heikki ja Ritva, pärast einet kogunesime ja laulsime taas Sibeliuse «Soi kunniaksi Luojan», nüüd juhatas seda Heikki, kes tahtis sellega väljendada oma tänu sõpruse, muusika ja vaimuandide eest. Õhtupalvusel Taizé lauludega sai igaüks, kes soovis, tuua oma südamesoovid Jumala ette.
Uusi retki oodates
Sõjasõnumid Gruusiast sundisid veel kord ka rahu eest tungivalt paluma. Palvuse lõpuks laulsime end «tühjaks» ja esines ka meie yllätys-ansambel Ülle Reinsoo juhtimisel. Ritva sõnad «andes saad» panevad mõtlema, et nautides küll oma soome sõprade külalislahkust, oli ehk meilgi midagi, mida jagades olime tasa… Vastastikused tänusõnad ei tahtnud kuidagi lõppeda.
Kojusõidupäeva alustasime 104. psalmi lugedes. Meil oli õnnistusrikas ja osaduslik reis, kogesime õnnestumisi ja õnnistust. Me jõudsime arutada oma tööasju, toetada üksteist oma teenimistes ja nalja sai ka.
Bussijuhi yllätys oli meie täpsus igalt retkelt bussi naasmisel. Need, kes pääsesid ligi, teenisid köögitoimkonnas perenaiste Irma ja Kristiina Allo­se käe all. Anne flöödimäng kuulus iga palvuse juurde, palvustel teenisid ka Sa­muel, Margus, Tähti Lehtsaar ja Siim Kaljumaa.
Kogu meie osaduskonda hoidis koos koori elu korraldaja Aivi Otsnik. Tänu tema osavale asjaajamisele oli meil kõik paigas ja üllatused olid vaid meeldivaimat laadi. Me jääme igatsema järgmisi kokkusaamisi, järgnevaid rännakuid. Sellel retkel omal moel kaplani kt-na Sõna teenistuses olnuna laenan Pauluse sõnu: «Ma tänan oma Jumalat iga kord, kui ma teid meenutan» (Fl 1:3).

Kahro Kivilo,
koori liige, Kose koguduse organist ja pasunakoori juht

Laudtee kontserdipaika Aittakuru sügavustes kulges läbi mäekurude ja üle kivide. Foto: Aivi Otsnik

ARVAMUS

Kirikumuusika liidu segakoor KOSK oli 5.–9. augustini kontserdireisil Soomes. Kontserdid toimusid Oulu toomkirikus ja Rovaniemi kirikus. Koori võõrustasid Oulu toomkogudus ja Rovaniemi kogudus, kellele kuulub meie siiras tänu.
Eti Sukmit, Tallinna Jaani koguduse segakoori abidirigent:
Minu arvates oli KOSKi reis Lapimaale igati õnnestunud ja vaimule kosutav. Tänu Aivi Otsniku tublile ettevalmistavale tööle, Riho Ridbe­cki huvitatusele meiega tööd teha ja reisida ning muidugi eestpalvetele reisi õnnestumiseks läks kõik korda. Võõrustajad olid teinud meie vastuvõtmiseks suuri ettevalmistusi. Tore oli Rovaniemis kohata kaasmaalasi Maie ja Reedik Oksa.
Oulus vaimustas Heikki Jämsä pühendumus meie reisi organiseerimisel, samuti soomlannast tõlgi Maija-Liisa Härköneni südamlikkus. Isegi ilmataat soosis meid, kuigi reisi alguse tormine ilm ehmatas veidi.
Tore oli leerikeskustes ühiselt hommikuti ja õhtuti koos laulda ja pühakirja lugeda, süüa. See lähendas kooriliikmeid.
Hindamatu on ka Kahro Kivilo osa reisil, kes tegutses tubli tõlgi, hommiku- ja õhtupalvuste organiseerijana ja anekdoodivestjana bussis.
Ja lõpuks läksid ju ka kontserdid kenasti – tundus, et Riho oli meiega rahul! Kõigil tekkis soov edasi tegutseda ja uut õppida ning kogeda! Loodame, et Jumala õnnistus on jätkuvalt meie töödel-tegemistel, tahame ju ainult Teda ülistada ja austada oma tegemistes!
Ülle Reinsoo, Kihelkonna koguduse organist-koorijuht:
Häid muljeid on palju, halbu ei ole. Isegi pikk bussisõit ei tundunud pikana. Kena ja puhas Soomemaa, julged põhjapõdrad, muhe jõulutaat, meeldivad soomlased/eestlased, kes meid vastu võtsid, sõbralikud reisikaaslased, imelised kirikud ja kabelid, kus tohtisime viibida, kaunis kontserdikava, milles vokaalmuusikale pakkus vaheldust Jalakate tore pereansambel.
Meelde jäi dirigent Riho Ridbecki helgel moel öeldud lause enne kontserti Rovaniemi kirikus: me laulame Jumalale. Teame, et Obrechti missat on raske laulda; kuigi oleme seda kaua õppinud, ikka on keeruline. Et Jumal tunneb ja teab meid ning ka seda, et püüame anda parimat, siis see lause rahustas mind ja sain keskenduda lauludele. See lihtne lause on mul siiamaani mõtetes. Kirikumuusiku elukutse on väga kaunis.

Üks kommentaar artiklile “Õppereis… või palverännak?”

  1. Rein Mets ütleb:

    Kas Soome põliselanike – saamidega – ei kohtunudki?

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)